See oli 25.veebruar 1956, kui üks II maailmasõja võidurikkamatest võitjatest hämmastas tervet maailma oma riigikorra, oma partei ja oma eelkäijate hukkamõistuga. „Pentsik päev mälestamiseks,“ ütleb suurajalehe Washington Post vene asjade ekspert Anne Applebaum. Aga ta ikkagi mälestab seda veebruaripäeva ja tal on õigus. Sest selle päeva sündmused Moskvas mõjutasid enneolematul määral ajaloo kulgu kogu Ida- ja Kesk-Euroopas, aga ka Ameerika välispoliitikat ja kasvõi isegi siinkirjutaja isiklikku käekäiku.

Mõistagi pean siin silmas endise vene diktaatori Nikita Hrushtshovi kõnet N. Liidu kompartei 20. kongressil Moskvas 25. veebruaril 1956 – ajaloolist kõnet, milles ta sub rosa möönis, et nõukogude süsteem on vale (tema sõnul: „partei on teinud vigu“). Sel viisakal ja süütul vabandusel oli plahvatuslik mõju miljonitele inimestele maailmas, kes olid tol ajal veel jonnakalt veendunud, et N. Liit on tõepoolest ehtne töörahva paradiis ning tõtt räägivad ainult kompartei ja selle esimesed sekretärid (nagu Stalin!).

See oli, mida miljonid inimesed Hrushtshovi kõnest välja lugesid, ükskõik kui apologeetiliselt see oli sõnastatud. Applebaum kirjutab: „Kõne ei avaldanud täpselt võttes täit tõtt, Hrushtshov süüdistas Stalinit paljudes väärtegudes, kuid jättis mainimata need, kus ta ise oli kaastegev olnud... (On tõestatud, et ka Hrushtshov ise) osales entusiastlikult Stalini terroris, nt massiivsetes arreteerimistes. Ta kõne oli mõeldud niisama palju oma kaasmaalaste vabastamiseks kui ka omaenda positsiooni kindlustamiseks ja nende võimalike opositsionääride hirmutamiseks, kes kõik sama entusiastlikult kui ta ise, olid osalenud nendes mass-arreteerimistes, mida ta (oma kõnes nüüd) hukka mõistis.“ (WP, 22. veebr.)

Niisiis ei olegi see nii väga „pentsik“, kui me tähistme kunagise NLKP esimese sekretäri ajaloolise kõne 50. aastapäeva. Kaheksa kuud hiljem toimus Euroopas esimene suurem poliitiline maalihe, mis vähemalt osaliselt võis olla mõjutatud Hrushtshovi veebruarikõnest. Mäletan nii selgelt 23. oktoobrit 1956, mil algas ungarlaste ülestõus Moskva okupatsiooni vastu ja järgnevat pinevat nädalat.

Töötasin siis Ameerika Hääle eesti toimetuses Münchenis noore „kirjutaja-teadustajana“ (writer-announcer’ina). Olime kogu ülestõusu vältel 24 tundi päevas toimetuses. Magasime välivooditel. Jälgisime hinge kinni pidades, kuidas nõukogude tankid alistasid üksteise järel Ungari linnu, mille nimed on mulle igaveseks meelde jäänud – Miszkolc, Sopron, Szombately... ja midagi head ei olnud meil lõpuks kuulajaile kodumaal teatada. Ameerika Hääle Ida-Euroopa saated likvideeriti järgmisel aastal otsitud ettekäändel, et me olevat saatnud madjareile valesignaale ja õhutanud nende asjatut vastupanu.

Washington Post'i eelpool tsiteeritud kolumnist Applebaum tõstatab huvitava küsimuse: kui palju aega võtab ühe diktatuurirezhiimi lagunemine? Hrushtshov pidas oma põrutava kõne ainult kolm aastat pärast Stalini surma. Samal aastal purustasid vene tankid ungarlaste lootuse kommunismist vabanemisele. 12 aastat hiljem purunes tshehhide vabaduslootus samuti vene tankiroomikute all ja alles Gorbatshovi perestroika 1980. aastate algul juhatas sisse kommunismi tõelise varingu Venemaal. Ergo: Stalini surm 1953 ja isegi mitte Hrushtshovi kõne 1956 ei suutnud veel sisendada arusaama, et N. Liit on surivoodil (mida ta tegelikult oli). Applebaum järeldab: „Ühe diktaatori surm või isegi tema kujude ümbertõukamine ei tähenda tingimata seda, et toimunud on täielik poliitiline transformatsioon. Vastupidi. Ühe poliitilise klassi vabanemine autoritarismi mõjudest võtab väga-väga kaua aega — rohkem kui terve generatsiooni.“

Kui lähtepunktiks võtta Nikita Hrushtshovi kõne 50 aastat — rohkem kui üks inimpõlv tagasi —, siis näib, nagu oleks Venemaa lasknud oma vabanemismomendi ammu mööduda. Igal juhul võime aga 25. veebruari tähistada kui kommunistide mittetäieliku patukahetsuse algust.

Märkmed: