Aastapäevad on olulised; need on nagu verstapostid, mille juures tasub korraks peatuda, et heita pilk käidud teele.
20. veebruaril möödus aasta päevast, mil Kiievi Iseseisvuse väljakul ehk Maidanil tapeti president Viktor Janukovõtši käsul üle 100 rahuliku meeleavaldaja, kes nõudsid Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu allkirjastamist, millest Janukovõtš oli taganenud. Ukrainlaste poolt väärikuse revolutsiooniks nimetatud Maidani sündmuste esimest aastapäeva tähistati Kiievis eelmisel nädalavahetusel lillede, küünalde, muusika ja mälestusmarsiga kõrgete külaliste osavõtul.
Nagu teame, ei piirdunud Ukraina kriis Maidani traagiliste sündmustega. Peatselt annekteeris Venemaa Krimmi ning sõda jätkub nüüd Ida- ja Kagu-Ukrainas, kus separatistid hõivavad Moskva abiga järjest uusi alasid.
Meie tähelepanu oli 24. veebruaril pööratud Ida-Virumaale, kus tähistati Eesti Vabariigi 97. aastapäeva Narvas ja Jõhvis. Kahjuks jätsid Ukraina sünged sündmused tänavustele pidustustele oma pitseri. President Toomas Hendrik Ilves ütles iseseisvuspäeva kõnes, et „aasta tagasi hakkasid meist tuhatkond kilomeetrit lõunas hargnema sündmused, mis on tänaseks paisanud põrmu kogu Külma sõja järgse Euroopa julgeolekuarhitektuuri“.
Kui Venemaa tungis 2008. a Gruusiasse, misjärel viimase koosseisu kuulunud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kuulutasid välja oma pseudoriigikesed, rikkus Moskva NATOga sõlmitud leppeid. Krimmi annekteerimisega põrmustas ta aga 1994. a Budapesti memorandumi sätted, mis puudutavad Ukrainale antud julgeolekutagatisi. On siis ehk loogiline küsida, miks peaksid lääneriigid jääma ühepoolselt truuks allakirjutatud lepetele, kui Venemaa on oma käitumisega need lepped tühistanud?
Serbia diktaator Slobodan Milosevic käitus 1990-ndate algul sama jõhkralt Bosnias ja Kosovos, millele NATO reageeris 1992. a jõulise sõjalise sekkumisega. Venemaaga aga ei riskita Ukraina pärast vist rinda pista. Saksa liidukantsler Angela Merkel, kes on püüdnud diplomaatilisel teel Ukraina kriisi lahendada, ütles, et Euroopa rahu huvides peab ta oluliseks diplomaatilist koostööd Venemaaga. Nii lahkusid Kremli esindajad Minski läbirääkimistelt rahulolevalt, olles saavutanud kõik, mida nad soovisid. Ukraina jäi aga märksa ebasoodsamasse olukorda.
Samas näib, et president Vladimir Putin püüab testida NATO reaktsiooni ja kannatust Ukraina avantüüri abil. On vägagi võimalik, et ta tõlgendab USA jt lääneriikide suhteliselt tagasihoidlikke reageeringuid Kremli provokatsioonidele nõrkuse ja hirmuna.
On suurepärane, et Eesti Vabariik on Moskva provokatsioonidest hoolimata ka oma 98. aastal kaitstud ja võitlusvõimeline, millest saime aimu Narvas toimunud paraadi jälgides. „Eesti ja teised Balti riigid ei ole „järgmine Ukraina“, kuigi mõnede meelest on praegu moekas nõnda väita,“ deklareeris president Ilves.
Imestusega jälgisime, kuidas vene rahvusest sõjaväelased laulsid hoogsalt Narvas toimunud paraadil Eesti hümni. See äratab lootust, et venelaste lõimumine Eesti ühiskonda on kandmas vilja ja ohjeldab ehk ka agressori ambitsioone.
ELLE PUUSAAG
Aastapäevad Eesti Elu Juhtkiri
Arvamus
TRENDING
