Hobused vajavad hellust ja hoolitsust.
Foto: Marko Kaldur
Foto: Marko Kaldur
Ratsutamine ja tallitööd
Ratsutamine on populaarne vaba aja harrastus Eestis. Seda nii suvel kui talvel, harrastajate kui oma ala proffide seas. Ent enamikule tähendab ratsutamine vaid hobuse selga ronimist ning koplis ringi tiirutamist. Kui oma aeg ära kasutatud, siis jäetakse ratsud tallitöötajate hoole alla ning minnakse taas oma teed. Kogemata jääb aga hobuste eest hoolitsemise protsess, nii enne kui pärast ratsutamist.
Koplis hobuste püüdmine on omamoodi ettevõtmine, sest osad suksud on rahulikud ja vaiksed, teised aga ei taha end kuidagi kätte anda. Pikka aega sedasi hobuste sabas traavides tulevad pähe kõikvõimalikud kavalad ideed: kes püüab ratsusid enda juurde leivatükiga meelitada; teine teeskleb kivikuju, lootes sedasi hobustes uudishimu tekitada; mõni üritab põõsaste-puude varjus ligi hiilida ning püütavaid ootamatult tabada.
Kui viimaks hobused käes, ootab enne saduldamist ja ratsutamist nende puhastamine-harjamine. Suured loomad seisavad üllatavalt rahulikult lasipuu ääres, sellal kui harjaga kogu keha üle käiakse ning poripritsmed ja heinapebred maha pühitakse. Eks ratsud naudi isegi seda, kui nende eest hoolitsetakse ning mõnusalt turja sügatakse.
Saduldamine on protsess, mis pigem jäägu asjatundjate hooleks. Mõni kehvalt pingutatud rihm või lahti ununenud klamber võib tähendada hiljem valusat kohtumist maapinnaga — sestap parem kui kogenud inimesed sadula eest hoolitsevad.
Ja tulebki ratsutamine. Üle lumiste väljade tuhisemine, hangedes metsaalusel ekslemine. Olles hobusega eelnevalt tegelnud, on palju lihtsam ratsuga ühte sulanduda. Siis oleks kõik liigutused nagu ühised, möödavihisevaid vaateid näeksid otsekui hobuse silmade läbi, meeled tajuvad kõike erksamalt ja värskemalt.
Ratsutamise järgselt vajavad hobused taas hoolitsemist. Kõigepealt sadula eemaldamine, siis taas harjamine ja puhastamine. Talli viidud hobused tahavad ka juua ja süüa — selleks on vaja neile ette tuua nii vett kui heinapall.
Et kogu tegevus korralikult lõpule viia ning maksimumelamus hobustega tegelemisest saada, siis on mõistlik haarata kühvel ning käru ja koristada ka latrid sinna „tekkinud“ kuhilatest. Ei ole ka sõnnikuviskamises midagi häbiväärset — pigem on see tõestus, et oled valmis hobustega tegelema ning tõesti hoolid loomadest.
Viimaks tallide soojas hämaruses seisatudes ning mõne suksu küljele patsutades või teda kaelalt sügades tuleb peale mõnus rammestus — tahaks sinnasamasse heintele viskuda ja hetkeks suigatada. Ning ka seda juhtub vahel, et tõesti ärkad tunde hiljem, kraevahe heina täis ja hobune kõrval suutäit ampsamas.
Hobused mõjuvad rahustavalt ja toniseerivalt, neis on otsekui mingi salajane jõud inimesi stressist vabastada. Selle asemel, et kuhugi kaugele soojale maale päikest otsima suunduda, võib hoopistükkis veeta nädalakese talvises Eestis tallides töötades. Puhkus ning uued elamused on kindlustatud, nagu ka soov edaspidigi hobustega tegelda.
Laudasoojuses rabelemas
Ent lisaks hobustele on taludes teisigi loomi. Omaette elamuseks on ka laudas talitamine. Olgu seal siis lehmad, sead, kitsed, kanad või muud koduloomad.
Mugavusega harjunud linnaelanikele on varahommikune ärkamine ning loomade talitamine parajaks katsumuseks. Kõiki talitusi ei soovitaks siiski igaühel proovida — lehma või kitse lüpsmine on algajaile parajaks katsumuseks ning piim kipub pritsima igale poole mujale kui lüpsikusse. Ent loomade jootmine, söötmine, kanamunade otsimine heintest ja paljud muud tegevused on jõukohased kõigile. Õhtulgi tuleb loomi talitada, misjärel on mõnus uni garanteeritud.
Välitööd värskendavad
Talutööd ei piirdu vaid laudas või tallides rabelemisega. Talvisel ajal tuleb korras hoida ka taluõu — rookida lumi, liivatada rajad. Maja või kamina kütteks lõhkuda puude lõhkumine ning tassimine arendab lisaks ka muskleid - veidi jõudu ja vastupidavust kulub alati ära. Saunapäeval algab sauna küdema panek juba varasel kellaajal, et tööpäeva lõpuks leiliruum kuum oleks ja pesuvesi sobivas temperatuuris.
Kui kõik need tööd tehtud ning saunaski käidud, siis on pandud ka vääriline punkt päevadele või nädalale taluõhkkonnas. Kogemus, mis sedasi saadud, ei unune. Uued oskused võivad tulevikuski kasuks tulla — sest kes korra sedasi talutöid proovida saanud, kipub tihti tagasi loomade ja nostalgiahõngulise maatöö juurde.
On aeg taas maaelule läheneda. Kasvõi korraks, et taasleida see osake meie minevikust, mis linnastumise ja kiire elutempoga kaduma läinud.
(Maaturism: www.maaturism.ee
Avasta Eesti: www.discoverestonia.org
Marko Kaldur: www.markokaldur.com )
