Sulnis päikesesära
Päikesesära ei ole enam talviselt külm ja teravalt pimestav, vaid soe ja pehme. Põski paitavad päikesekiired toovad kiiresti palgeile värske ja kevadise jume, mida talvel isegi tehispäikesega ei saanud. Kuigi väljas veel suhteliselt jahe, siis päikesesoojus kütab talveriiete sees naha kuumaks.
Ent suviseid riideid ei kannata veel selga panna — soojust jagub vaid päevaseks ajaks — muidu on endiselt jahe ja rõske.
Lume alt vabanenud loodus tundub esmapilgul pruunikashall ning tuhmunud, ent kevadised vihmasabinad pesevad ümbruse puhtaks talvetolmust ja kogunenud mustusest ning toovad värske hõngu kõikjale.
Kohe-kohe puhkevad puudel esimesed pungad ning läbi maakamara tungivad välja kevadlillede säravvalged nupukesed. Pajuurvad ja lumikellukesed on esimesed kevadekuulutajad, peagi valendavad teedeveered ja metsaalused otsekui oleks lumevaip taas maale laskunud. Lähevad vaid loetud nädalad — siis on loodus roheline ning värvikirev — ja talv kaob nii silme eest kui mälust.
Kevadvulinad
Viimased jääpurikad tilguvad oma piiskasid räästaservadel, muundudes peagi tänavail ning metsa all vulisevateks ojakesteks. Kevadised vetevood kogunevad lompidesse, ujutavad üle heinamaid ning metsaaluseid, liikudes viimaks tulvavetena jõgesid mööda mühinal mere poole.
Vaid mere ja järvede rannajoonel võib märgata veel jälgi mööduvast talvest. Läänerannik ja põhjarannik on pea jäävabad. Ent merd katnud jää pole kevadsoojaga täielikult sulada jõudnud, tuul ja lained on jääpangad kaldajoonele hoopiski kõrgeteks mägedeks kuhjanud. Taolistel külma õhkavatel ent päikeses silmipimestavalt kiirgavatel mägedel turnides tuleb olla ettevaatlik — kukkumine võib olla valus ja vesine. Ent jäämäe tipule tõustes ja pilku mujal vallandunud kevadele heites tunned end kui lumiste kaljumägede tipul, mille ümber rohelus laiutamas.
Väiksematel järvedel aga võib veel jääkaangi peal olla, nende sulamine võtab päevi. Kevadine järvejää on siiski petlik — peale astumine võib lõppeda märja suplusega ka kohtades, kus talvel rahulikult kõndida või uisutada sai.
Ka põlismetsade all uidates komistab rändur aeg-ajalt lumevallidesse, mis nädalaid päikese eest varjatult püsivad. Kuni viimaks üldine soe temperatuur hämarasse metsaalusessegi tungib ning sealtki viimased talvejäljed likvideerib.
Metsloomad ja linnud ärkavad
Kevad pole märgatav mitte vaid taimede ja ilmade, aga ka lindude ja loomade seas. Esimeste kevadekuulutajate säutsumist ja siristamist akna taga või metsa all on juba nädalaid kuulda olnud. Mida päev edasi, seda enam rändlinde saabub oma lõunamaistest talvekorteritest tagasi Eestisse.
Rääkimata kümnetest tuhandetest lindudest, kes teel põhja poole peatuse Eesti rannikul teevad. Kevad on linnuvaatlejate lemmikaeg, sest kümned ja kümned eri linnuliigid läbivad siis Eestit, ning peatudes korraks ka siin, kujutavad endast hindamatut uurimismaterjali. Ülelendavaid linnuparvesid näeb palju päevi põhja suunas liikumas, kuni viimaks laiseimgi tiivuline on oma suvekodusse jõudnud.
Metsloomadki toibuvad tasapisi talveunest. Koopasse tilkuv vesi ning kasuka vahelt sisse pugev soojus äratab karu ning pahura mõminaga suundub mesikäpp süüa otsima. Lihtsaimaks palaks on lume alt välja sulanud möödunudaastased marjad, mida karu kahe käpaga endale sisse ahmib. Varsti on metsaalune mõmmi käpajälgesid täis — tema puhul on tegu vast tõelise kevadekuulutajaga.
Rõõm ja lõõgastus
Kevade saabumist pole märgata vaid looduses. Ka inimesed on muutunud — ilmed on rõõmsamad ja säravamad, paljude põskedelt peegeldub kevadine soe jume.
Vähemalt korra aastas võib öelda, et eestlased minetavad oma põhjamaise tagasihoidlikkuse ja kontrolli ning naudivad looduses toimuvaid protsesse.
Kevadpühadega koos saabub rahvasse taas ka värskus ja elujõud. Kevadsära ja soojus mõjutavad kõiki. Nii inimesi kui ka loodust. Nii suuri kui väikeseid. Toob rõõmu ja uut lootust ilusamatele oludele.
Ning ega kuum ning päikeseline suvigi enam kaugel ole ...