Aastaringselt Eestis Marko Kalduriga: Päev Eesti pühakodades
15 Dec 2006 Marko Kaldur
Karksi Peetri kirik talveöö hakul. Foto: M. Kaldur
Lumi on katnud Eesti ning varjanud looduses koleda ja inetu. Kõik on imeliselt valge ja puhas, oodates rõõmupühi ning peagi saabuvat uut ja ilusamat aastat. Sellises karges talvises vaikelus on meeldivaks elamuseks ringsõit mööda Eesti pühakodasid ja pühapaikasid, nii maal kui ka linnades.
Tuledesäras sakraalhooned
Läbi langeva lume paistab kaugusest helendav täpike. Mida edasi liikuda, seda suuremaks see muutub, peagi on ühe valgustäpikese asemel kuldselt säravate akende rivi. Kõrvu kostub kellade kaja, tasane lauluhäälgi tungib tormist ja tuisust läbi.
Eesti maakirikud on advendiajal hubaseks pelgupaigaks külma ja tormi eest. Soojas ja küünlavalguses istudes ning rahulikke meloodiad kuulates meenuvad hetked lapsepõlvest või siis juturaamatuist loetud jõuluelamustest. Peagi soojenevad külmetanud käed ja jalad, nägu tunneb võbelevatest küünaldest õhkuvat mõnusat paitust. Istudes sedasi, olgu siis teenistuse ajal või niisama, tungib hinge härras rahu. Pühademeeleolu kirikus ning väljas valitsev imeline talveilm pühivad viimasegi väsimuse või morni meeleolu, asendades selle rõõmu ja rahuga.
Advendiajal tasub sisse astuda igasse taolisesse kirikusse, sest rõõmusõnumit ja pühadetuju võib leida kõikjalt.
Mustavad aknaavad
Kontrastiks hubastele ja varjupakkuvatele pühakodadele on palju kirikuid kahjuks ka varemeisse langenud. Eriti kurvalt mõjuvad need talvel, mil säravvalge lumevaip võimendab lagunenud ehitiste kurba välimust.
Varasel talvehommikul tõusupäikese kiirtes külateel vurades ilmub korraga puude vahelt massiivne kivisein. Hoone aknaavad mustavad süngelt vastu ning katus ei pea juba aastakümneid ei vihma, ei lund.
Läbi sügavate lumehangede kiriku poole sumbates ei leia märkigi inimtegevusest. Ainsad jäljed hoone lähedal on kitsede ja rebaste jäljeread, mis varemete vahelt metsa alla kaovad.
Taolisi sakraalhooneid, mis inimeste poolt hüljatud ja looduse meelevalda jäetud, leiab kahjuks Eestist liigagi palju. Asub neid nii kaugetel ääremaadel, aga ka suisa suurte linnade keskmes. Sedasi seisavad nad juba aastaid — ning enamikus määratud lagunemisele ja hävingule.
Õnneks taastatakse järjest uusi ja uusi pühakodasid, mis aastakümneid juba pidanud lagunema ja võimude vaenu taluma. Peagi on korda saamas Narva Aleksandri kirik, aga ka mitmed väiksemad pühakojad kõikjal üle Eesti.
Müstilised varjud südaööl
Omamoodi ettevõtmiseks on jalutuskäik südaööl maakirikute ümbruses ja kalmistutel. Talvises kuuvalguses tabab silm kummalisi varje kõikjal — pimeduses puude all, taevavõlvil, kuuvalguses hangedel. Pakase käes praksuvad puud ja põõsad ehmatavad ootamatute helidega, jalge all krudiseva lume ja jää hääl kõlab kaugele. Kes enne taolist öist jalutuskäiku veel ei usu maagiasse ja müstikasse, siis muudavad saadud kogemused mõndagi mõttemaailmas.
Ootamatult kumab pimedusest valgusekiir. Siis veel üks. Ja veel. Ja veel.
Haudadele asetatud mälestusküünlad mõjuvad kaugusest vaadatutena maagiliste ja ebamaistena. Ent lähemale sammudes ning küünlavalguses peatudes tungib hinge soojus. Isegi pilkases pimeduses ja näpistava pakase käes tõestavad need veel säilinud hoolivust ja esivanemate austamist.
Advendiaeg Eestis möödub talviselt rahulikult ja vaikselt. Just siis võib näha tulederüüs paljusid kirikuid kõikjal üle riigi, lummemattunud metsade ja valgete väljade vahel. Jõulurõõmu ja rahusõnumit kuuleb neis paikades, mis igale külastajale avatud ja kus rahus ning harduses hetke puhata saab. Et siis taas edasi liikuda, uusi talveelamusi otsima.
