Meri ja mererand pole vaid päevitajatele ja ujujatele loodud. Meri on kaunis ka talvisel ajal, mil jäine kargus maailma endasse mässinud. Külma trotsides piki rannikut uidates näeb kauneid vaateid ning puhast ja puutumata talveloodust.
Põhjaranniku jugade ümbrus meenutab muinasjutulosse. Foto: M. Kaldur
Muinasjutulossid pankrannikul
Põhja-Eesti pankrannik on unikaalne terves maailmas. Massiivne kivisein kaitseb Eestit põhja suunalt, olles ületamatuks takistuseks nii loodusjõududele kui inimkätele. Tuulise panga servalt merele kiigates haarab silm kümnete kilomeetrite kaupa valgeid jääväljasid, taamal paistavad tumedamate laikudena saared, milleni jääd mööda kõndides päevateekond kuluks.
Kõndides pankranniku jalamil viib teerada mööda arvukatest jugadest ja koskedest. Talvised külmad on jäätanud need muinasjutulisse rüüsse, katnud ka põõsad ja puud tuules klirisevate jääkristallidega. Tekib tunne, kuis jalutaks muinasjutulises klaaslossis, mille iga järsem liigutus igaveseks maapinnalt pühkida võib.
Tuulised lahed
Lahemaa sügavad rannasopid varjavad rändureid avamerel tuhisevate jäiste tuultehoogude eest. Sihvakad mastimännid rannavallidel heidavad hämaraid varjusid rannajoonele, kaitstes külmade iilide eest, mis mujal kontidest läbi tungivad. Puude all on vaikne ning rahulik, avamerel möllavat maru tajub siin vaid kaugusest kostuva tuulemüha näol.
Looduse üleolekut tunnevad need, kes kaugeimal neemetipul seistes marutuuli trotsivad. Päikeselisema ilmagagi lõõtsuvad seal lakkamatult läbilõikavalt jäised tuuled, mille väljakannatamine tõsist meelekindlust nõuab. Ent kui taluda tuult ja külma, siis lummab vaade tagasi ranna ning valge jäävälja taguste hämarate metsade poole.
Jääkristallide pimestav sära
Lõputud liivarannad Eesti läänerannikul ei meenuta talvisel ajal kuidagi päevitajate ja suplejate paradiisi. Tuul on seganud liiva ning lumekübemed siravaks kokteiliks, mis rannajoonel jalutajate silmi pimestab. Sinitaevas särav päikeseketas võimendab seda sära veelgi, kuni rannas kõndijail silmad vett jooksma hakkavad.
Pikalt jalutades ja rannailu nautides kütab talvepäike viimaks nahagi kuumaks. Soojem õhk virvendab liiva ja jää piirimail, ajades silmad segadusse ning moonutades silmapiiri. Kuid ei maksa end võltsist soojatundest petta lasta — väiksemgi tuuleiil võib silmapilkselt külmatunde tagasi tuua ning sellega koos ka haiguse, nohu või külmetusegi.
Liueldes üle mere
Omaette elamus on libistada end üle pakase poolt kaanetatud mere. Olgu siis uiskudel, suuskadel või niisama — jääd mööda liikumine erineb oluliselt maismaal kõndimisest. Liiga agaralt ette ruttajad ning järskude liigutuste tegijad võivad end hetkega leida istuli asendist, kondid valusad ning ehmunud ilme näol.
Enne jääle minekut ei maksa unustada ka ettevaatlikkust — ootamatud praod või reetlikud lahvandused võivad neelata liigjulge ränduri. Märja supluse vältimiseks tasub kontrollida jääkaane tugevust — säästmaks end ja oma lähedasi muredest ning haigustest.
Lumeloomad
Kel teravam silm ja parem tähelepanu, võib kauguses jääpankadel silmata pisikesi tumedaid tompusid. Need on hülged, kes jää alt välja tulnud, et vabas õhus peesitada ning poegi valvata. Pisikesed hülgepojad on küll armsad valged karvapallid, ent häirida neid ei maksa — ärahirmutatud ema poolt hüljatud hülgepoeg on määratud hukkumisele. Möödas on õnneks need ajad, mil hülgeid valimatult maha notiti ning nende hävitamiseks suisa jahiretki korraldati — kuigi kalurid ei armasta loomi praegugi, on julm veretöö hüljeste kallal keelatud.
Jää võim
Jääpankade raksumine annab märku jääminekust. Võivad nihkuda vaid mõned üksikud jäälahmakad, ent samamoodi võib tuul liigutada ka terve jäälaama kaldast eemale.
Sulailmad ning kaldasse puhuv tuul kuhjavad paljudele randadele hiiglaslikud jäävallid, mis tihti mitmekorruselise maja kõrguseks kasvavad. Selline jäämägi liigub valitud suunas aeglaselt ent kindlalt nagu mägiliustikud — tihti leiab jääpankasid kümnete meetrite kauguselt sisemaalt, kuhu mere vääramatu jõud need surunud.
Talvine maru
Täiesti ootamatult tõuseb taevasse mustade pilvede müür. Alguses vaid silmapiiril paistes, läheneb see kiiresti mööda taevavõlvi. Tuuleiilid tugevnevad, ootamatud hood keerutavad lumeviirgusid ringi. Siis saabub lumesadu — tihti nii tugev, et nähtavus olematuks muutub. Minutitega koonduvad hanged, teed muutuvad läbipääsmatuks, kaob eraldusjoon mere ja taeva vahel. Tuulemüha seguneb jääpankade raginaga metsikuks ja ülevaks meloodiaks, mis endas varjatud ähvardust tormi kätte jäänuile kannab. Sellistel hetkedel on mõnus parem soojas ruumis istuda, tormi ulgumist seinte tagant kuulata ning aknast hämarusse uppuvat merd silmitseda.
Talvepäev mererannal peidab endas imeilusaid vaateid ja romantilisi elamusi, aga ka läbilõikavat külma ning halastamatute loodusjõudude stiihiat. Kogedes kõike seda tervikuna ning avades meeled uutele elamustele ja vastu astudes katsumustele leiab uue võlu ka muidu tühjana tundunud talvepäevast.
MARKO KALDUR
rännumees ja reisikirjanik
Avasta Eestimaa: www.discoverestonia.org
Marko Kaldur: www.markokaldur.com