Aasta 2005 on läbi häda vajunud ajamerre ja meil on õigus küsida, mida ta meile tõi või toomata jättis. Väitsin aasta tagasi samal ajal, et president Bushil on uuel aastal kolm peamist väljakutset: maha jahutada vihavaen Lähis-Idas, parendada suhted Euroopaga ja leida mingi realistlikum modus vivendi pidurdamaks Venemaa jätkuvat tagasilangust totalitarismi rüppe.

Lähis-Idas saavutas Bush vaieldamatult märkimisväärseid tulemusi. Ameerika jõudude kaitse all viisid iraaklased aasta kestel läbi kolm kriitilise tähtsusega rahvahääletust, mis andsid maale esmakordselt selle ajaloos demokraatliku põhiseaduse, parlamendi ja valitsuse. Samale teele asusid seni lepitamatud vihavaenlased, Palestiina ja Iisrael, kinnitades esmakordselt vastastikust sallivust.

Suhete parendamine Euroopaga pidi aga paratamatult järgmisse aastasse edasi lükkuma, olenevalt sisepoliitilisest arengust Saksamaal. Kuni Saksa välispoliitikas domineeris sotsialistliku kantsleri Schröderi Ameerika-vaenulik valitsus, ei pidanud Bush tarvilikuks mingit USA-poolset algatust. Pilt muutus sügiseste üldvalimistega, mis tõid liidukantsleri kohale esimese naise Saksamaa ajaloos, kristlik-demokraadi Angela Merkeli, kes näib olevat valmis kaasa aitama transatlantiliste suhete parendamisele Ameerikaga. Bushil on siin õigus ära oodata eurooplaste algatus, sest pall on — nagu öeldakse — nende väljakupoolel. Sama võib sedastada ka USA-Vene suhete kohta, kus USA presidendil vaevalt on teha palju rohkemat, kui astuda jõuliselt välja demoraatliku õiguskorra põhimõtete kaitseks.

Tegelikult oli aasta 2005 algus ülimalt dramaatiline suurt osa meie planeedist ootamatult tabanud hiidlaine — tsunami — tõttu. Alanud Indoneesiast, ujutas see üle kõigi India ookeaniga piirnevate riikide rannikualad, tuues surma enam kui 150.000-le inimesele ja muutes miljonid kodutuks.

Ühendriikide ettevõtted, kaitsejõud ja eraisikud olid esimesed, kes tõttasid hädalisi abistama. Õieti peaks ütlema: suutsid tõtata. Välisministeeriumi andmeil suudavad Euroopa suurriigid ainult 3—5% oma kaitsejõududest kiires korras kohale toimetada; Ameerika jõududest on selleks valmis 75%, nagu nähtus ka tsunami päästeaktsioonist.

Mida positiivset pakkus aasta 2005?

Ei saa jätta märkimata, et aasta tagasi, samuti kui tänavu, oli üheks rõõmustavamaks aastavahetuse uudiseks Eesti hiilgav platseerumine maailma majandusvabaduse edetabelis. 162 hinnatava riigi seas oli Eesti 2005. a. alguseks rühkinud neljandaks, jättes kaugele seljataha vägevad Ühendriigid, kes jäid 12-ndaks. Eestist eespool olid ainult Hong Kong, Singapur ja Luksemburg.

Eesti majandusedu pälvib jätkuvalt imetlust ja tunnustust maailma ajakirjanduses. Alles paar nädalat tagasi avaldas New York Times (NYT) pikema artikli eesti infotehnoloogia suurepärastest saavutustest arvutite tarkvara sektoris.

NYT-i reporter Mark Landler nimetab Eestit Läänemere „Ränioruks“ (Silicon Valley'ks), st võrreldavaks tarkvara-miljardäri Bill Gates'i maailmakuulsa firmaga Microsoft, ja kirjutab:

„(Eesti) ettevõtjad on võrsunud ühest energilisest, nooruslikust ühiskonnast, kes on adopteerinud tehnoloogia kui kiireima tee Läänele järelejõudmiseks.“ Landleri küsimusele, millest tuleneb see eestlaste erakordne edu arvutitehnoloogia alal, vastab üks Tallinna firma Skype esindaja:

„Meil on pikad ja külmad talved, mil pole palju muud teha.“ Kuid vaevalt on Skype'i meestel tegevuse puudust nüüd, kus firma võib registreerida kuni 100.000 klienti päevas.

Märkmed: