Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul on Eestil vaja enamat kui lihtsalt püsida, sest riik saab püsida vaid muutudes. Samas ütleb ta end pelgavat piiride kadumist, mis justkui näib olevat järgmine samm muutumisel.
"Presidendi kärajad on jälle tõstatanud küsimuse Eesti mõttest. Me põhiseadus näeb eesmärgina rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Ometi paljude arvates sellest ei piisa. Vaja on rohkemat kui Eesti püsimine! Mis see võiks siis olla?" küsib Aaviksoo oma ajaveebis.
"Eesti püsimine ei saa ju tähendada selle konserveerimist, mis on. Iga elusorganism – ja riik seda kindlasti on – püsib vaid muutudes. Ka Eesti ajalugu on selle teesi ilusaks tõestuseks. Isegi siis, kui vaid viimast paari aastakümmet silmas pidada. Selline kohanemissuutlik püsimine olevat hea, ent midagi peaks justkui veel olema!"
"Öeldakse: "Meil olid eesmärgid – NATO ja Euroopa Liit – nüüd ei ole midagi." Öeldakse: "Jõuame viie rikkama riigi hulka" ja enamusele see ei sobi või sellest ei piisa. Öeldakse: "Euro", ja ikka vähe. Küsin: "Kas need on kunagi olnud tõelised eesmärgid? Või pelgalt vahendid selleks, et olla. Olla konkurentsivõimeline, st ellu jääda.""
"Kardan natuke ka seda piiride kadumise juttu. Mis juhtub, kui kaob piir Eesti ja mitte-Eesti vahelt? Kuidas peaks siis keegi leidma tee koju, kui seda eneseteadvuse piiri enam polegi? Malaisia, Argentiina ja Pihkva on siis olemuslikult samaväärsed Eestiga. Kui Eesti oleks kõige rikkam, kas siis oleks parem? Alul vist jah, aga kui homme oleks Kuuba rikkam? Või peaks olema hoopis kõige ilusam?"
"Oleme noor rahvas ja veel noorem riik. Noortel on ikka soov olla ja saada enamakski kui ollakse ja see on tore. Teisalt, eks see väärika eneseteadvuse kujunemine võta ka aega. Mõtlema paneb vaid üks asi: laulsime omal ajal ikke all ägades, et „eestlane olla on uhke ja hää“. Nüüd, iseseisva rahva ja riigina tundub aga sellest väheseks jäävat. Tea, kas tuleb kelleltki targemalt minna kestmiseks nõu küsima. Ja mis siis sellest iseolemisest järele jääb."