«Harta 12» vastuvõtt meenutas kolumnist Abdul Turayle ängi, mida ta tundis Eestis juba paar aastat varem. Kui ta tundis, et poliitika, mis talle alati meeldinud on, muutus korraga eemaletõukavaks.
Täna ilmub mu raamat «Väike valge riik», milles vaatlen Eesti kohta maailmas. Seda, kuidas ja miks on Eestist saanud ääremaa asemel riik, millest ei saa ümber ega mööda keegi, kes arutab, kuidas peaks maailm õieti välja nägema. Raamatus on rohkem lugusid, kui ma tavaliselt artiklitesse panen. Aga üht asja seal ei ole. Ma ei räägi sõnagi «Harta 12st». Põhjus on lihtne: kui ma käsikirja üle andsin, ei olnud harta veel sündinud.
See oli täpselt ajastatud. Ma kirjutan raamatus muu hulgas sellest, kas Eesti poliitiline kultuur on kuhtumas või mitte, ning kuu aega hiljem saavad mõned Eesti juhtivad mõtlejad, nimetame neid siinkohal hartalasteks, kokku ja leiavad, et jah, on küll!
Hartalased ja nende mõttekaaslased on üksteise võidu kirjeldanud, kui hull on olukord tegelikult. Mõned on võrrelnud praegust aega 1930. aastatega. Teised toovad võrdluseks araabia kevade.
Õppejõud ja kirjanik Rein Raud ütles, et me langeme tagasi kommunismiaega. Jaan Kaplinski võrdles seda 1994. aastaga, mil langes Laari esimene valitsus. Teadlane ja luuletaja Aare Pilv võrdles olukorda kõnelemisega arvutiga: sa võid ju arvuti peale vihaseks saada, aga see ei vasta sulle niikuinii.
Siinsed välismaalased näevad asju teisiti. Rahvusvaheline kogukond ei arva, et demokraatia oleks kokku varisemas. Selle tõendiks on Bertelsmanni sihtasutuse, Economist Intelligence Uniti ja teistegi organisatsioonide aruanded.
Veebist võib leida päris naljaka karikatuuri, kus papagoi hoiab noka vahel «Harta 12» teksti ja kriiskab: «Demokraatia kukub, valitsuses korruptsioon, kriis, Polly tahab präänikut.»
Hartalased ei pruugi olla naeruväärsed, aga naeruvääristatud neid on. Kui mai lõpus puhkes Silvergate, kirjutasin, et skandaal võib tegelikult näidata Eestit positiivsest küljest, sest nii ilmneb, et ajakirjandus jälgib poliitikuid väga hoolikalt kogu aeg ja igast küljest. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu, peale Mihhail Lotmani, kes kiitis mind soojalt, kui ma temaga kokku sattusin.
Hartalased on linlikud kosmopoliidid. Miks nad siis näevad asju ülejäänud maailmast erinevalt? Miks nad kriiskavad nagu mainitud papagoi? Selle mõistmiseks tuleb kõigepealt mõista harta enda olemust.
«Harta 12» astub kõigi nende hartade ritta, mida võib tagasi viia 1215. aasta Magna Carta juurde, millega Inglismaa parunid kärpisid kuninga võimu. See oli õigusriigi põhimõtte esimene võsu. 19. sajandi algul tegutsesid hartalased, kes üritasid edutult saavutada meeste üleüldist valimisõigust.
Lähemast ajaloost võib meenutada Tšehhoslovakkia dissidentlikku liikumist Harta 77 loosungi all või ka Harta 88 Suurbritannias, mis seadis sihiks Briti kirjutamata põhiseaduse moderniseerimise. Harta 88 ei leidnud erilist kõlapinda, aga teised hartad olid vastavate riikide ajaloos tõepoolest tähtsündmused.
«Harta 12» kasutab märksa jõulisemat keelt kui Harta 77 või Harta 88. Harta 77 kõneles konstruktiivsest dialoogist poliitilise ja riikliku võimuga. «Harta 12» aga, ei tasu unustada, nendib, et «ei vabariigi president, riigikogu ega valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta». Harta 77 kuulutas, et ei soovi esitada oma poliitiliste või ühiskondlike reformide või muutuste programmi. «Harta 12» aga just seda teeb.
Mõned väidavad, et jõuline keel tõestab Eesti demokraatia elujõudu. Vaclav Havel ja Harta 77 taha koondunud inimesed seisid silmitsi autoritaarse režiimiga. Nad pidid olema vaoshoitud. Sellest hoolimata aeti neid taga nagu marutõves koeri.
Mõned väidavad, et «Harta 12» ei ole kuidagi seotud kodanikuühiskonnaga, küll aga auahnete taotluste ja suuresõnalisusega. Lotman pidas «Harta 12» võimutaotluseks. «Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed riigikogusse? Kas tõepoolest on riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?» küsis ta. Suuresõnalisus tähendab seda, et hartalased ei ava sugugi teed dialoogile, vaid hoopis sulgevad selle.
Kolme aasta eest võis Barbi Pilvre kirjutada: «Eesti poliitiline ja majanduslik-analüütiline kõrgliiga koosneb paraku ülimalt kitsast inimrühmast. Avatud diskussioone iseloomustab paikapandud hierarhia. Meil on hulk kindlate valdkondade tuntud eksperte. Kõrvalseisjaid ligi ei lasta – mitte sellepärast, et nad asjast midagi ei teaks, vaid et meil on autoritaarne arutluskultuur. Kui see oleks hierarhia teha, jätaksid nad kõik niimoodi, sest meediale meeldib eksperte kaitsta.»
Pärast seda on paikapandud hierarhia lagunenud. Kõik võivad kirjutada kõike ja leida avaldamist.
Ja nüüd tuleb siis harta. Hartalased positsioneerivad ennast kogu rahva poliitilise arutluskultuuri vardjateks. See on aga kõige tõhusam siis, kui kasutada võimalikult jõulist keelt.
On õieti päris irooniline, et hartalased, kes astuvad vastu nõukogude aja tagasitulekule, peavad ennast rahva avangardiks. See kõlab, nojah, päris leninlikult. Kuid minu meelest ei sobi ükski teooria.
Mõned hartale allakirjutanud on juba riigikogus. Ükski allakirjutanutest ei tööta põhikohaga mõne ajalehe juures. Ma pooldan sellise keelekasutuse palju lihtsamat seletust. See tuletab mulle meelde üht vana nalja: «Matrixi kuulid on tehtud Eestis.»
Mulle meenub, millised tunded valdasid mind 2010. aastal, kui ma lõpuks mõistsin, kui hingevaakuvaks ja dekadentlikuks on Eesti poliitiline süsteem muutunud ja et see ka tõotab selliseks jääda.
Ma tundsin meeleheidet, rohkemgi kui meeleheidet, äng oleks siin õige sõna. See oli poliitiline äng. Ma ei olnud seda tundnud juba oma paarkümmend aastat. Mulle oli alati poliitika meeldinud, aga siis ei tahtnud ma päris pikka aega midagi poliitika kohta lugeda. See oli liiga valus. Mis seadis mind raskesse olukorda, sest ma ju kirjutan poliitikast.
Ma mäletan arutelusid teiste siinsete välismaalastega ja nendegi tunded olid sarnased. Nagu Pilvgi ütleb, olin ka mina nagu robot. Olin kõige suhtes tuim.
Eestlased on kannatlikud, aga nende kannatus pole piiritu. Hartalaste emotsioonid on nagu Matrixi kuulid lõpuks tabanud seda, mida toona tundsin. Nende nördimus, masendus ja äng on jõudnud murdepunkti. Rohkem ei suuda nad kannatada.
Mis tahes muu rahvas oleks relvile tõusnud juba 2009.–2010. aastal. Meikar või keegi teine oleks juba toona avalikkuse ette astunud. Ja see oleks sobinud kõige muuga, mis toona juhtus. Demokraatia oli hävimas, majandus oli hävimas.
«Harta 9», «Harta 10» või isegi «Harta 11» oleks olnud igati mõistlik. «Harta 12» tundub aga juba liialdusena. Ent «Väike valge riik» on kirjutatud juba tükk aega tagasi. Ja kuna ma ei ole eestlane, siis ma tundsin end sarnaselt hartalastega juba selle kirjutamise ajal. Nii et rõõmu, armastuse, tunnustamise ja inimlikkuse kõrval on seal ka ängi, tõelist ängi.
