5. juuni õhtul korraldas Eesti Kunstide Keskus Tartu College’is oma videostuudio esimese filmide esilinastuse filmidega „Tuhande ilmega Abel Lee“ ja „Eduard Wiiralt“, kus Abel Lee oli ise esmalt vestlejaks kaameramehega ja teise puhul kommenteerijaks. Kaamerameheks ja lavastajaks oli stuudio juhataja Vaado Sarapuu. Esimese filmiõhtu mulje oli üllatavalt hea, film värvipuhas ja heliliselt kõlav, millele peaks järgnema uued filmid meie ühiskonna elust ja siinsete isikute jäädvustamiseks, teades, et töödele on tagatud kvaliteet.
Õhtu avas Eesti Kunstide Keskuse abiesimees Johannes Pahapill, märkides, et õhtu on EKK Videostuudio esmakordne avalikkuse ette astumine. Kohal oli ka esimese filmi tähtsaim isik, peategelane kunstnik Abel Lee, kes on niivõrd tuntud, et pole vaja tema eluloole midagi juurde lisada peale paari asja: ta on üks vähestest eesti kunstnikest maailmas, kes on kaasaegsete eksliibriste looja. Filmi on teinud EKK Videostuudio juhataja Vaado Sarapuu. Esitamise õhtul oli ta abistajaks Paavo Loosberg.
Vaado Sarapuu on siinses eestlaste ühiskonnas elanud viis aastat, ta on lõpetanud Tallinnas konservatooriumi ja töötanud seal televisiooni ja filmi alal; nagu teame, on ka andekas muusikamees, kes koos Enno Õunapuuga meie organisatsioonide üritusil esinenud.
Vaado Sarapuu märkis oma sõnavõtus, et TV-d saab vaadata kahte moodi: kui ideaalset meelelahutusmasinat ja teiseks kui tehnoloogilist imet, mida see võimaldab teha süvakultuuri alal, kuigi ka selles jääb palju kommertsiaalset. Eestis kunsti alal tegutsemine andis kogemuse, kuidas võib kaameraga minna teise inimese kunstitöö juurde. Ta tõi näite esitamisele tulevast, mida ta on valmistanud üle kolme kuu, vaadeldes kunstniku töid. Siiski see osa, mida ei näe, on veel palju suurem ja algab koolieast, nii et võiks kunstnikult küsida, kas sa ikka sündisid pintsel käes? Abel vastas selle peale, et temale oli ette nähtud töö adraga ega tea, kuidas pintsel talle kätte sattus...
A. Lee sündis Ingerimaal, kust kommunistide võimule tulekul siirduti kodumaale ja vanemad jäid Jõhvi elama. Kui ema ja paar lastest surid, jäi Abel koos õe Valeriaga tädide kasvatada. Kodus mänguasju kombineerides tekkis kahtlus, kas temast saabki talumees. Tädi vaatas tehtud mänguasju ja leidis, et poisil peab olema selleks idee. Esimeses algkooliklassis tuli maalida talvemaastik, mis põhjustas Abelile arusaamise pilditegemisest. Kui ta keskkooli lõpetas, soovitas õpetaja tal kunstikoolis õpinguid jätkata.
Hoopis hiljem sai Abel teada, et samas külas oli sündinud ka Eduard Wiiralt. Kunstikoolis oli õpetaja Reindorf väga nõudlik kõigi tehnikate osas. Rääkides stiilist, ütles Lee, et pole kahte samasugust tööd. Igal tööl peab olema oma idee, looming ongi see, et kui iga teose läbi mõtled, siis tekib tunne, et sellega saan midagi teistele anda. Loomisel võib mõnikord tekkida hetketunne, et ei saa enam midagi teha, aga siis ilmub vajalik lahendus.
Lühivestluse järel esitleti videofilmi „Tuhande ilmega Abel Lee“ kunstniku 50-aastasest loomingust. Esimene kodu Rootsis, vitriograafid kodumaise
rannarahva elust. Edaspidises loomingus on kõiki graafilisi tehnikaid, segatehnikaid ja monotüüpilist kollaazhi. Kunstnik selgitab, et näidatav on tema loomingu karavan. Iga inspiratsiooni moment on andnud talle oma tehnika. Ühe osana tema loomingus on mapid „Faces and figures“ ja „Butterflies“, kuid ta on katsetanud ka keraamikaga, maalinud vaasile sürrealistlikke figuure ja humoristlikke sümbolistlikke kujundeid.
Abel seletab kunstiloomingu teket: silmad näevad, käed maalivad, hinges on idee ja värvi tunnetus, mida saab edasi anda. Kõigil vaatajail on anne kunstiloomingule läheneda, ühele üht-, teisele teistpidi. Wiiralti puhul on suur mõistja see, kes luubiga uurides tööd jälgib. Pikemalt kommenteeris ta Wiiralti loomingut, selle väljendusi mitmesuguseis tehnikais, kus ta on kõigis suur meister.
Filmis oli üksikasjalikult näidatud neid originaalseid Wiiralti töid, mis on EKK kunstikogus ja mille annetas Ernst Kesa Austraaliast. Mõni Wiiralti töö näitas eeldusi skulptuurseks vormiks. Ainestikus ta vaatles inimese nägu ja käsi, mis olid kunstnikule lähedasemad objektid. Kommentaatorina A. Lee avas vaatajaile ka Wiiralti loomingu sügavuse, selle eesmärgidki, nagu 1939.a. kodumaale tulles rahvuslik lähenemine.
Videofilmid avasid Toronto eestlastele selle uue tegevusala. Sügiseks peaks olema vastav teave levinud laiemalt ja korraldataval filmiõhtul hoopis laiem pere neid, kes tulevad imetlema Vaado Sarapuu videokunsti suurepäraseid saavutusi. Lõpuks avaldas EKK abiesimees Johannes Pahapill tänu kunstnik Abel Leele ja kaameramehele Vaado Sarapuule. Eesti Bibliograafia Klubi poolt kinkis Aino Müllerbeck kunstnikule Tiina Tuvikese luuleraamatu, millele A. Lee oli loonud illustratsioonid.
Abel Lee oma loomingu taustal
Kultuur
TRENDING
