Kangelane, kes kunagi ei vanane
Ameti poolest oli Eesti kõigi aegade kuulsamaid mehi Julius Kuperjanov õpetaja. Kambja koolmeistrist, Tartu Õpetajate Seminari haridusega Julius Kuperjanovist sai 1915. a I maailmasõja sõdur, lipnik, peagi leitnant ja seitsme ordeni kavaler. Sõdurid usaldasid Kuperjanovit jäägitult, järgnedes talle ainsa viipe peale kas või kuulirahe alla.
1918. a alustas Eestisse saabunud ja Saksa vangistusest põgenenud Kuperjanov partisanisalga loomist ning mobilisatsiooni ettevalmistamist. 1918. a jõulude eel saabus ta Puurmanisse ja rajas sinna oma staabi. 1919. a jaanuari alguseks oli tema salgas juba 300 meest, peagi kasvas nende arv 600-le.
14. jaanuaril tähistati 88 aasta möödumist ühest Vabadussõja pöördelisemast sündmusest — Tartu vabastamisest, kui Julius Kuperjanov oma pataljoniga Puurmanist Tartu peale tungis. See oli Vabadussõja suurte võitude algus, mis pööras kogu maailma pilgud väikese Eesti poole. Ajaloolane Lauri Vahtre vaatleb seda ammust sündmust 13. jaanuari Postimehes ilmunud artiklis.
14. jaanuaril 1919 pidasid Eesti soomusrongid nr 1 ja nr 3, mis olid Tapalt tulles Kuperjanovi mehed peale võtnud, lahingu Jänese silla juures ja võtsid punastelt võimaluse sild õhku lasta. See avas neile tee Tartu peale. Eesti mehi kannustas teadmine, et punased on Tartus vangistanud mitusada inimest, kes ootavad hukkamist.
Samal päeval jõuti Tartu piirile, Tähtvere mõisa juurde, mille ümbruses moodustab maapind loomuliku kaitsepositsiooni ning läti punased kütid olid valinud selle joone uljaste Eesti vabastajate tõrjumiseks.
Rongidelt maha hüpanud Kuperjanovi pataljon ja soomusrongide endi dessantüksused ründasid lätlasi ägedalt, murdsid vastupanu ja tungisid pagejate kannul linna.
Tartu raudteejaamas langes Eesti vägede kätte rikkalik sõjasaak – mitusada vagunit, kolm vedurit ja hulgaliselt laskemoona. See oli Vabadussõja põhimõte: kes tahtis Eesti eest sõdida, pidi kõigepealt vaenlase käest endale püssi ning padrunid võtma.
Kuid seesama võit tõi eestlastele ka masendust. Kommunistid olid 19 vangistatut Krediitkassa keldris ikkagi mõrvata jõudnud. Mõrvatute hulka kuulusid ka pastorid Hahn ja Schwarz ning õigeusu piiskop Platon. Platon oli eestlane, tema kodanikunimi oli Paul Kulbusch. 2000. aastal kuulutati ta pühakuks.
Miks need inimesed tapeti, küsib Vahtre, vastates: „Väga lihtsal põhjusel: nad olid „automaatsed“ vaenlased, kelle süü seisnes selles, et nad üldse olemas olid. Kommunistliku maailmapildi kohaselt jaguneb klassiühiskond teatavasti rahvaks ja rahvavaenlasteks. Viimased rahva hulka ei kuulu ja neid tuleb hävitada.“
Vahtre nendib, et Tartu vallutamine oli oluline võit eelkõige emotsionaalselt, mitte niipalju strateegiliselt. Eesti vägede esimeseks mureks oli pärast Tartu vallutamist saavutatud edu hoida ja teiseks võtta ära Valga. Viimase saatus otsustati kuulsas Paju lahingus, kus eestlased ja soomlased raskete kaotuste hinnaga purustasid vene ja läti punased üksused. Paju vallutati ja Valga hõivati, kuid 31. jaanuaril lahingus raskelt haavata saanud Julius Kuperjanov suri paar päeva hiljem Tartu haiglas. Paju lahing oli küll Kuperjanovi viimane, kindlasti mitte aga tema ainuke kangelastegu.
Vaid 25-aastaseks elanud legendaarse väejuhi mälestus elab tänaseski Eestis edasi, tema põrm on sängitatud Tartu Raadi kalmistule.
Tänavu toimus seal eriline tseremoonia, kui ettevõtja Olev Teder kinkis koos Kaitseliiduga Kuperjanovi perekonnale Eesti ohvitseri tseremoniaalmõõga number 42. Kuperjanovi omaste soovil leiab kangelase mõõk edaspidi aukoha temanimelises Kaitseväe väljaõppekeskuses Kuperjanovi ÜJP-s Võrus.
Mõõga üleandmise tseremoonial osalesid Kaitseliidu, Kuperjanovi pataljoni ja akadeemilise noorsoo esindajad, Tartu abilinnapea Jüri Sasi, Kaitseliidu Jõgeva maleva orkester ja Kaitseliidu Tartu maleva segakoor.
Mõõga, millele on graveeritud Kuperjanovi sõnad:
Kõik hää, mis saan'd, ma Eestile wõlgu.
Kõik jõud, mis tein'd, ma kodumullast wõtnud.
Aeg meenutada Julius Kuperjanovit
Arvamus
TRENDING
