Enn Soosaar kirjutab, et meie ajalookäsitlust oleks aeg mõistusega üle vaadata – 1930. aastad polnud ei paradiis ega diktatuur.
Olen mõnikord mõelnud: kui tegutsemisvõimelisena oleksime punasest ööst ärganud, kui meie eneseteadvust ei oleks pool sajandit turgutanud kaunis mälestus kolmekümnendate Eestist? Paljudele oli toonane lühike iseolemine pika ajaloo apoteoos, järgnenud õuduste taustal midagi kuldajastu lähedast. Teisalt polnud pärast edukat taasiseseisvumist raske mõista, et läheb aega, mis läheb, aga too ettekujutus kuulutatakse enesepettuseks. Illusioon purustatakse.
Iga kord, kui ajalugu muutub müüdiks, omandab ta jooni, millel oli tegelikkusega vähe või ei olnud üldse midagi pistmist. Pilt, mille kujundasid kahe suursõja vahel elanud vanemate ja vanavanemate kogemused ning arusaamad, ei saanud peegeldada meie esimest riiklikku iseseisvust kogu selle keerulises tões. Kummatigi ei teadnud isegi mitte ajaloolased varem 1939. aasta mitme saatusliku otsuse langetamise kõiki asjaolusid.
Praegu teame märgatavalt rohkem, kes mida tegi või ei teinud, miks otsustasid need ja need poliitikud nii, aga mitte teisiti. Ja loomulikult teame tulemust. See ängistab – siiamaani. Vereohvritega lunastatud vabadus anti kakskümmend aastat hiljem püssipauguta ära. Kes sundisid rahva alistuma? Argpükslikud renegaadid! Nemad on süüdi eestlaste peale langenud päratus kollaboratsioonihäbis. Ei oleks meil olnud juulipunaseid ja NKVD käsilasi, Leegioni ja Korpuse petetuid, ligi sadat tuhandet kompartei liiget, kui
Mind rabab ühiskonna eri kihte haaranud süüdlaste otsimise maania. Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu etc paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini–Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, žongleerivad sõnadega «diktatuur», «demokraatia hävitamine», «reetmine», «häbistav alistumine».
Nähtavasti peab pendel teises otsas ära käima. Siiski tahan rõhutada, et roosade prillide asendamine mustadega ei aita meid oma vastuolulise ajaloo mõistmisel sammugi edasi ega leevenda rahvasse ladestunud valu. Kriitiline pilk mineviku lahkamisel on vältimatu. Aga, head inimesed, Eesti ei olnud 65 aasta eest nurjunud riik ei poliitiliselt, majanduslikult ega kultuuriliselt. Seda kinnitavad kuivad statistikaandmed ja võrdlused olukorraga teistel maadel.
Veel enam. Kodanike valdav enamus oli saavutatuga rahul. Mõistagi nuriseti ja sooviti, et ühiskond toimiks demokraatlikumalt, läbipaistvamalt, õiglasemalt. Aga diktatuuri Eestis ei olnud. Poliitilisi vastaseid ei seatud seina äärde ega saadetud koonduslaagritesse, vaid amnesteeriti. Sõltumatud kohtud töötasid, inimeste vaba liikumist ei takistatud. Poliitiline tegevus oli kahetsusväärselt piiratud, kuid mitte tasalülitatud. Ajakirjandust tsenseeriti (eelkõige välissaatkondade survel), ent see puudutas üksikuid valdkondi ja tolleaegsetes lehtedes edastatud teave mitmekülgsus üllatab tänapäevalgi. Põhiseadus toimis ja tänu sellele oleme saanud tunnistada õigustühisteks need 1940. aasta seadusandlikud aktid (kaasa arvatud presidendi dekreedid), mis olid kehtiva põhiseadusega vastuolus.
Toonane Eesti ei olnud ideaalriik. Ent kes mahtusid kolmekümnendate teise poole Euroopas demokraatia kriteeriumide alla? Põhjamaad, jah, Šveits, Tšehhoslovakkia, Soome, Iirimaagi. Emamaal toimunu kohta oli vähe etteheiteid Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile, Belgiale (ehkki näiteks prantslannadel puudus tollal valimisõigus). Samas viimased neli olid pesuehtsad koloniaalimpeeriumid.
Aga ülejäänud Euroopa? Kaks suurimat rahvast – venelased ja sakslased – olid kodus põrgu vallandanud, tapsid oma kodanikke ja hakkasid peagi miljonite kaupa tapma teisigi. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa diktatuurides või autokraatiates võime eristada vänguse astmeid. Siiski ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et uue suursõja künnisel oli kolm neljandikku Vana Maailma demokraatlikust riigikorraldusest väga kaugel. Lohutuseks niipalju: toonaste autokraatsete režiimide hulgas paigutus Eesti mahedamale tiivale.
Soome hakkas vastu ja säilitas iseseisvuse, sest Soomes valitses demokraatia, kinnitatakse. Poliitikute veesogamist võiks mõista, aga ajaloolased peaksid hoiduma sedavõrd lihtsameelsest seletusest. Kas või seepärast, et just diktaator Salazari Portugal ja diktaator Franco Hispaania olid need, kes suutsid vältida maailmasõtta kiskumist. Et korrumpeerunud Rumeenia andis «lepingu alusel» ära Bessaraabia ja püsis iseseisvana nii sõja ajal kui järel. Et demokraatlikud Austria ja Tšehhoslovakkia, Taani ja Norra, Holland, Belgia ja Prantsusmaa okupeeriti ja oma jõududega avaldasid lühiajalist relvastatud vastupanu ainult Norra ja Prantsusmaa.
Praegu teame, et N. Liidu rahvakomissar Vorošilovi käskkiri 26. septembrist 1939 nõudis maa- ja mereväe valmisolekut Eesti ründamiseks sellesama septembrikuu lõpul. Meie poliitiline juhtkond seisis dilemma ees. Kas viia rahvas sõtta, mis vältimatult lõppenuks tingimusteta kapituleerumisega, kümnete ja kümnete tuhandete relva kandnud ning allaandnud noormeeste tapikorras saatmisega Venemaale vangilaagritesse, ettekujutamatute repressioonidega rahva kallal, kes julges Kremli psühhopaadile vastu hakata? Või otsida väljapääsuta olukorras mõnda pehmemat (vahe)varianti, millega kaasnes – paraku – masendav iseenda suukorvistamine?
Toonane valik riivab tänapäeva eestlase eneseväärikust. Traumeeritud psüühe soovib minevikufaktide tõlgendamist muuta moraliseerivaks kohtuotsuseks.
Aeg rahu sõlmida POSTIMEES
Arvamus
TRENDING
