STOCKHOLM (EE) — Soome ajaloolase Max Jakobsoni artikkel „Minevik taagana turjal“ (Eesti Päevaleht, 6. mai) vaatleb eestlaste toimetulekut oma minevikupärandiga. Autor teeb ettepanekuid, kuidas selgitada Eesti minevikku ja saatust Euroopas, kus sellest ikka veel liiga vähe teatakse.
Ilmselt oleks siin vaja selgituseks peatuda ajaloolistel sündmustel ja dokumentidel, mis meid kõiki nii või teisiti on puudutanud.
Pärast Eesti Vabariigi vormilist liitumist N. Liiduga lahkusid Eestist Tallinna akrediteeritud diplomaadid, kes olid tunnistajaiks sellele, milliste võtetega toimus tegelikult võimu ülevõtmine.
Saatuslikul 17. juunil 1940, mil leidis aset Eesti Vabariigi okupeerimine nüüdseks juba lagunenud N. Liidu poolt, viibis Tallinnas ka tollane USA üliõpilane John F. Kennedy, kes hiljem tõdes, et oli Eestis toimunud sündmuste tunnistajaks.
23. juulil 1940 esitasid Eesti, Läti ja Leedu saadikud Londonis ja Berliinis protestid seoses N. Liidu jõhkra käitumisega Balti riikide suhtes.
Samasugused protestid esitasid ka Eesti, Läti ja Leedu diplomaatilised esindajad USA valitsusele. Viimane mõistiski hukka N. Liidu tegevuse Balti riikide suhtes.
EV suursaadik Rootsis Heinrich Laretei esitas noodi Rootsi valitsusele, et viimane ei tunnustaks N. Liidu poolset Eesti okupeerimist, kuid Rootsi valitsus mängis kokku nii N. Liidu kui Saksamaaga ja tunnustas Balti riikide okupatsiooni ja annektsiooni de facto augustis 1940 ning de jure 30. mail 1941. See häbiplekk on Rootsil siiani maha pesemata.
Pärast Eesti okupeerimist arreteeriti Eestis ca 200—300 inimest kuus. Nad kadusid jäljetult.
1940/41. a. talvel sai NKVD ülem Eestis Boriss Kumm juhendi Moskvast NKVD kindralilt Serovilt, mis oli käskkirjana Nr.001223 vastu võetud juba 11. okt. 1939. Selles nõuti nõukogude-vastase elemendi arreteerimist ja väljasaatmist Eestist, Lätist ja Leedust; võimaliku vastuhaku mahasurumist hirmumeetoditega ja rahvuslikult meelestatud baltlaste nõrgestamist.
Muide, selle küünilise ja jõhkra dokumendi vastuvõtmise ajal olid Eesti, Läti ja Leedu veel iseseisvad riigid!
Küüditamisoperatsioon algas tegelikult 13. juunil 1941.Selle läbiviimisest, meetoditest ja ebainimlikest oludest küüditatute rongides teame kõik.
Kokku moodustas nõukogude okupatsioonivõimude vägivalla all kannatanute või hukkunute arv 5% elanike arvust ehk 59.962 inimest.
See on aegumatu inimsusevastane kuritegu Eesti riigi ja rahva vastu. Sama kordus II maailmasõja järel; tipnes siis 1949.a. teise küüditamislainega ning jätkus veel pool sajandit.
Eesti kaotas kõige selle tulemusena ligi neljandiku oma elanikkonnast, rääkimata tohutust majanduslikust kahjust, mida Venemaa kui N. Liidu õigusjärglane peaks nüüd heastama.
Jakobson kirjutab ülalmainitud artiklis, et mineviku ülekohtu eest vastutavad nii käsu andjad kui täitjad, kuid ei viita ülalmainitud kurikuulsale 1939.a. oktoobrikuu käskkirjale.
Teiseks — ega polegi oluline, kes olid käsu andjad või täitjad konkreetselt, võib arvata, et paljud neist on juba ka siit ilmast lahkunud. Peamine süüdlane on siiski Nõukogude Liit kui monsterlik aparaat, mis sellel ülekohtul lasi sündida eestlaste vastu.
Vene Föderatsioon on ju end ametlikult tituleerinud N. Liidu õigusjärglaseks, miks tema siis ei suuda oma mineviku taagaga toime tulla? Miks peavad eestlased seda ülejäänud Euroopale selgitama?
Jakobsonil on õigus, kui ta ütleb, et nõukogude okupatsiooni algaastail hukati ja kadusid teadmata paljud Eesti poliitikud, kelledest mõned olid nõus N. Liidu sõjaväebaaside sissetoomisega Eestisse. See ei õigusta aga pool sajandit kestnud ülekohut Balti rahvaste vastu. Nagu öeldud, vastutus selle eest lasub Vene Föderatsioonil.
„Traagilise mineviku meenutused ei häirinud eestlaste pidurõõmu NATO ja ELi liikmelisusest tuleneva turvalise tuleviku tähistamisel,“ arvas Jakobson. Tal on õigus, kuid ta ta on ilmselt unustanud, et baltlastele osaks saanud ülekohus on siiani heastamata. Ja see ei lähe meil kunagi meelest.
Aegumatust kuriteost
Arvamus
TRENDING
