Kas tahate tunda, et suvi ei olegi läbi? Et täiesti vabalt võib meres või järves viibida erilist külma tundmata? Ja mis kõige toredam – kas soovite tunda end nagu 25 aastane?! Siis soovitan: tehke nagu mina koos kambaga 10. septembril Tallinna lahel: tõmmake kalipso ja päästevest selga, ronige aerulauale, võtke aer kätte (aitab ka tasakaalu leidmisel) ning teid valdab kirjeldamatu rahulolutunne. Pärast pakatate uhkusest. Foto: Marju Kask
“Kas olete supitamiseks valmis?” Nii küsis meilt särtsakas blondiin, ilusasse helesinisesse kalipsosse riietatud Betti. “Mina arvasin, et suppi sööme hiljem, sünnipäevalauas,” vastasin. “Valige endale nüüd supid välja,” ei jätnud Betti jonni. Aga mina ei saanud aru; kiusasin edasi: “Palun kalasuppi!”
Pöördusin teise lapsevanema poole, “Kas selle asja nimi on tõesti supilaud?!...” Hiljem selgus, et SUP tuleb nimest
stand up paddle board. Teadsin, et tolle nimi inglise keeles on
paddleboard, ei enamat, aga tagantjärgi uurides selgus, et ka inglise keeles kasutatakse laialt lühendit SUP. Sest väike vahe on sees – algne
paddleboarding oli sellisel “surfilaual” kõhuli lamades või põlvitades ning kätega kahel poolt end edasi tõmmates (nagu liblikujumine). Sellest arenes välja mõlaga variant, mida võib ka põlvili, aga pigem püsti seistes harrastada.
Mõistagi on sellel ka loogiline ja lihtne eestikeelne nimi AERULAUD, mida ka kasutatakse. Aga eks ole lihtsam (ja päris tore ka) öelda: “Lähme supitama!”, “Võtame supid ja sõidame Aegnale” või “Teeme jõel supimatka.” See kõlab peaaegu nagu “sulps!” ja ühtlasi nagu “upitama” ja on päris kelmikas, kui ära harjud. Õigekeelsuse ja selguse huvides võiks kirjapilt muidugi olla SUP-itamine.
Aerulaua aerul on väike vinkel varres, mis annab tõmbejõudu juurde. Neid valisime nagu omal ajal murdmaasuuski – sama pikk, kui su pea kohale ulatatud käsi. Ja aerutamine (ning selle jagamine, kui kahekesi laual oled) ja ka tüürimine on vägagi nagu kanuu puhul.
Sõna kalipso mäletate? Seda tutvustasin teile umbes kuu aja eest – kummiülikonnad, mis kuivasid nagu lestakalad Norra rannas. Nüüd olimegi need esmakordselt selga tõmmanud. Ja täitsa hea tunne oli! Kokku olime suures kuuris 12 last ja 3 vanemat; tähistame ühiselt Mirteli ja Jaagupi 10-aastaseks saamist Pirita Surfiklubis. Selles kuuris oli nii purjelaudu (
windsurfing boards) kui ka aerulaudu, võib-olla ka laudu lohesurfiks (
kitesurfing). Rippus ka meeletutes kogustes igas suuruses kalipsosid ja päästeveste, mida omakorda kalipsodele peale tõmbasime. Jalad olid paljad ja alul vette minnes oli kiljumist palju kuulda, sest vesi oli päris karge (vist 11°C ringis), kuid õhutemperatuur oli mõnus 16°C.
Paljudele lehelugejatele ei ole aerulaud mingi uudis, lapselapsed juba ammu suvilates supitavad (nüüd teavad, et supitavad!). Kotkajärvel supitatakse ka juba aastaid. Pirita rannas tuleb aga arvestada tuulega; antud päeval maatuul, mis võinuks meid liiga kaugele merele kanda. Tuli jälgida punast poid ja sellest mitte kaugemale minna. Vahel jõudsid meieni suured Tallinn-Helsingi parvlaevade lained, mis lisasid olemisele vürtsi. Nagu (ka selle teise) supiga, võttis supitamine naha pikapeale märjaks – hülgele sarnane kiht ka seljas! Samas võis lõõgastuda silmad kinni, nautides imelist mereõhku. Lapsed ümberringi muidugi karjusid, sulpsasid laudadelt vette ja sõitsid aeg-ajalt üksteisele otsa, kuid oma tasakaalukeskmega leitud suur õnnetunne sikutab jälle supitama. Eestis on nn surfiklubisid oma jagu, kus seda harrastada saab.
Tol päeval, 10.09, oli ühtlasi kummitav ootusärevus orkaan Irma suhtes, mis teisel pool maakera möllas. Olles näinud kohutavaid uudistekaadreid oli raske uskuda meie mere rahu, ning see pani taas kord tõdema, et siinse ilma üle ei ole paslik kurta. Eriti nüüd, kui ennustatakse meie piirkonna jaoks ebatavalist sooja oktoobrini.
Riina Kindlam, Tallinn
