Balti oikumeeniline mälestusteenistus

15. juuni õhtul toimus Toronto roomakatoliku leedu koguduse Parish of the Resurrection kirikus traditsiooniline baltlaste ühine oikumeeniline jumalateenistus 14. juunil 1941 küüditatute mälestuseks. Jumalateenistusel osalesid siinsete balti rahvuslike organisatsioonide juhid. Kirik oli pilgeni rahvast täis, hiljaksjäänul istekohta pea võimatu leida. Kui hästi kõlasid koraalid! Eesti, läti ja leedu rahvariietes neiud süütasid traditsioonikohaselt mälestusküünlad.

Organist Radtke Dangvole preluudiumile järgnes pidulik lippude sissetoomise tseremoonia ja vaimulike protsessioon. Eesti riigilippu kandis Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas esimees n-ltn. Ülo Isberg. Sissejuhatavas osas tervitas kirikulisi preester Augustinas Simanavicius, misjärel esines leedu meeskoor „Aras“ dirigent Lilija Turutaite juhatusel, kes ise laulis ka soolo-osi. Pühakirja tekste lugesid Gunta Krumins, Ruta Zhilinskas ja Avo Kittask.

Jutluse pidas läti luterikoguduse pastor Ilze Kuplens Ewart psalmisti mõtete alusel. Ta tõdes, et läinud on ajad, mil baltlased otsisid suuremaid kirikuid oma leinapäeva oikumeeniliste jumalateenistuste pidamiseks ja korraldasid demonstratsioone. Aga meie oleme kõigele vaatamata ikka veel siin, meenutamas minevikku ja vaadates tulevikku, ütles õpetaja. Paljud kuulajaist mäletavad 14. juunit 1941, selle päeva traagikat ja pisaraid. Meie laste ja lastelaste elu on sootuks teistsugune, seda on kujundanud siinne ühiskond. Probleem on, kuidas selles muutunud olukorras hoida ja arendada oma identiteeti. Õpetaja tõi eeskujuks juudid, kes on suutnud diasporaas säilitada oma usu ja rahvuse omapära 2000 aasta vältel. Ta väljendas arvamust, et seda on suudetud teha tänu raskustele ja n.-ö. kõrberännakutele. Küüditamine saatis meidki kõrbeteekonnale ja tegi meist põgenikud. Isegi siis, kui me pöörduksime tagasi oma vabale kodumaale, jäävad meiega igavesti rängad mälestused 14. juunist 1941. Kristus, kes suri ristil inimkonna eest, mõistab ka meie valu ja kurbust. Õpetaja kutsus mitte unustama, et kõik, mida omame, on Jumala kingitus. Oleme kogenud pikkade pagulsaastate jooksul Tema armastust; Tema on meie kilp ja kaitse, Teda võime usaldada, lõpetas õp. Kupplens-Ewart oma jutluse.

Järgnes soolo Avo Kittaskilt —„Largo Religioso“, aaria J. Hiobi kantaadist „Jesaja kuulutamine“ organist R. Dangvole orelisaatel. Oma rahvaste eest palvetasid praost Jaan Tammsalu, praost dr. Fritz Kristbergs ja preester Petras Sarka.

Siis kõlas meekoori esituses J. Gruodise laul „Teve Musu“.
Kirikupalve pidas preester A. Zhilinskas; lõpupalve õp. dr. A. Taul; „Meie Isa Palve“ praost T. Tralla ja õnnistussõnad ütles preester A. Simanavicius. Järgnesid kolme rahvuse hümnid ja lõpuks Kanada hümn.

Kuigi kirikulised püüdsid kogu hingest Eesti hümni kaasa laulda, jäi see kahjuks teiste rahvuste omast viletsamakas, mis sundis järeldama, et eestlased olid jumalateenistusel ehk kõige tagasihoidlikumalt esindatud. Sellest on kahju — me ei pea ju ometi oma rahva kannatusi teiste baltlaste omadest väiksemaks. Vähemalt kord aastas tasuks seda traagilist ajaloosündmust meenutada ja okupantide ülekohtu all kannatanutele mõelda. Eriti seetõttu, et meie oleme ikka veel siin, elavate maal.

Jumalateenistuse lõpetuseks mängis postluudiumi organist R. Dangvole.

Kõiki osalenuid kutsuti seejärel kiriku kõrvalruumi kohvile.

Märkmed: