Kas pole kummaline, et see, mida oled mitme kuu jooksul enesestmõistetavaks pidanud, tundub äkki üllatav — piisab vaid nädalast Inglitelinnas Los Angeleses ja selle läheduses. Lumehangede vahelt ja näpistava külma tuulega Torontost 16. veebruaril lahkudes teadsime vaid teoreetiliselt, et vaid viie lennutunni kaugusel on eesti mõistes kena suvi. Kui aga soojas tuules kõikuvaid palme, õitsvaid lilli ja põõsaid, tänavatel lühikestes pükstes liikuvaid mehi nägime ja oma käega puu pealt apelsine ja sidruneid võtta saime, muutus teooria tõelisuseks.

Vastu ootusi ei öelnud meile keegi Los Angelese lennujaamas: „Võta kingad jalast — oled astunud pühale maale, kus terroristid kingades pomme kannavad.“ Viis minutit peale lennuki maandumist olid meil kohvrid käes ja astusime ilma ühegi takistuseta lennujaama hoonest välja. Väsitavalt pika järjekorras seismise, aga lihtsa kontrolli näpujälgede ja silmnäo jäädvustamise ja pagasi läbivalgustamisega olime läbi teinud Torontos. Naeratav LA eestlaste õpetaja Jüri Pallo oli meil vastas ja sõit legendaarse Inglitelinna eesti segakoori juhi ja kirikuõpetaja Rein Neggo koju võis alata. Kuna lennusõidud ja piirikontroll olid läinud uskumatult kiiresti, tegime aega parajaks Hollywoodi tähtede kõnniteeplaate uurides. Keegi rääkis California talvest. Päike säras. +22ºC rääkis meile hoopis muud. Saaremaa päritoluga külalised viidi Inglitelinnas võimsat muusika- ja kirikutööd teinud saarlase juurde. Haigusest vaevatud mees oli täis säravat rõõmu. Söögilauas rääkisime Eesti kiriku rõõmudest ja muredest. Rein Neggo süda oli murelik mitmete tema jaoks kummaliste tendentside pärast. Nõtkelt liikus ta sügavatelt tõsistelt teemadelt nalja ja naeru juurde. Rein Neggol valmib üks raamat teise järel — küll mälestused, küll jutlused. Haigus püüab üht visa saarlast murda, aga ta ei anna alla.

Õhtul osalesime LA eesti koguduse nõukogu koosolekul. Juhatuse esimees, kunagine Mulgimaa mees Heino Nurmberg juhatas seda väga kindlalt. Sõnavõtud teemal, mis moel Eestimaal elavaid rahvuskaaslasi aidata, läksid kohati üsna tulisteks, aga juhatuse esimees juhatas ka selle laeva ilusasti randa. H. Nurmberg on aastaid võidelnud Balti Ameerika Vabadusliidu juhtkonnas selle nimel, et USA valitsus ja parlament ei unustaks Balti riikide okupatsiooni. Vaatan teda ja paljusid teisi sellel mandril elavaid eestlasi ja imestan, kui enesestmõistetav on olnud nende jaoks teha tööd, ohverdada ja näha vaeva selle nimel, et eestlus võõrsil ei hääbuks. Murelik noot tuleb sellel koosolekul eesti täienduskooli juhatajalt. Nimelt on viimastel aastatel Eestist tulnute hulgast kostunud nurinaid usuõpetuse vastu siinses eesti koolis. Positiivne on see, et mitmed uustulnukad võtavad osa eesti seltsielust, laulavad kooris, teevad rahvatantsu jne.

Kui koosolek lõppes, sõidutas Heino Nurmberg meid kõrbesse. Oli öö, kusagil võis aimata kõrgeid mägesid, tohutusuurt tuulegeneraatorite parki. Kaks tundi kiiret sõitu ja olimegi Nurmbergide kodus. Hommikul tuli end näpistada. Kõikjal kõrged palmid, kollased puuviljad puudel, kui jõulupuuehted. Ja suured liivaväljad, kuhu inimkäsi pole sekkunud. Oleme tõepoolest kõrbes, mille keskele on inimesed rajanud kauni oaasi. Ümberringi mäed. Mõnel veel lumigi tipus — ainult see mäetippude lumi teeb siin talve mõiste veidi reaalsemaks. Tasapisi kogunevad läheduses elavad eestlased Nurmbergide kodusse. Alustan piiblitundi. Räägin kadunud pojast, tema armulisest isast ning vennast, kes ei suuda andestada. Räägin võõrsile rändamisest ja kojujäämisest. Räägin Isast, kes armastab nii kaugelolijat kui kojujääjat. Räägin Isast, kes kogu südamest tahaks, et vennad sirutaksid teineteisele käed. Ligi tund kuulab toatäis eestlasi mu juttu. Siis katame armulaua ja koos Jüri Palloga jagame selle. Akendest paistab kõrb, lähemal mängitakse golfi, aga siin toas kummarduvad eestlased, keda sõda ja vägivald ning põhjendatud hirm kandsid pool sajandit tagasi Eestimaalt ära, vastu võtma Taevase Isa armu. Söögilauas selgub, et piiblitunnis vaikselt istunud on jutukad, rõõmsameelsed ja üksteisest väga hoolivad inimesed. Kõrberahvas hoiab kokku.

Kolmel päeval, mil sõbraliku Nurmbergi pere külalised olime, viidi meid kõrgetesse mägedesse, lähedalasuvatesse linnadesse ja loodusparki, kus nägime, mis kõrbetes kasvab ja kes kõrbetes elavad. Uskumatult palju erinevaid kaktuseid, palme, lilli ja põõsaid! Teeme koos abikaasaga õhtuseid rännakuid. Iga vastutulija teretab.

Ja siis tuleb minna. Sõidame käänulist teed pidi üle mägede ja jõuame Mehhiko piiri äärde. Ühte armsasse kodusse kogunevad taas eestlased. Suur tuba saab rahvast täis. Ka siin toob iga tulija midagi söödavat kaasa, et peale piiblitundi võiks ühiselt lauda istuda. Räägin Jeeriko tee ääres istuvast pimedast, kes peatab möödamineva Jeesuse. Räägin pimedat manitsevast rahvast ja pimeda ilusast igatsusest. Kuulajate vahel liigub perenaise ilus kass — lööb muudkui nurru ja annab selgesti mõista, kuidas kõik vajavad hoolimist ja tähelepanu.

Ja jälle teele. Inglitelinna lähedal sõidutab Jüri Pallo meid ühe mäe jalamile. Imestame, kuivõrd hästi vaid mõned aastad siin elanud Eesti õpetaja orienteerub. Järgnevalt oleme perek. Lillede külalised. See lahke abielupaar on ise just jõudnud tagasi Egiptusest, kuid avab oma kodu kahele võõrale. Läheb vaid mõni tund ja tundub, nagu oleksime üksteist juba aastakümneid tundnud. Ühine rännak mäetippu, tutvumine uue hiigelsuure katoliku katedraali, kontsertsaali, budistliku templi, indiaani muuseumiga. Vahvad ühised söömaajad, jutuajamised, fotode vaatamised. Räägitakse oma rännakutest, õpingutest, tööst ja väga tunnustavalt riigist, kus nad elavad. Kuigi sajab vihma ja California „karm“ talv näitab oma vesist ja jahedat (+12º) palet, on meil koos Lilledega olemine soe, lõbus ja tore!

Pühapäeval peame Inglitelinna läti luterlikus kirikus Eesti Vabariigi 86. aastapäeva jumalateenistuse. Ligi poolsada eestlast 150-lisest kogudusest oli kohale tulnud. Võimsalt kõlavad laulud. Õp. Pallo kaunis hääl ja ta abikaasa kindel orelimäng annavad tunnistust, et musikaalse õpetaja töö on jätkumas.

Pärast teenistust pole kellelgi kiiret. On ühine söömaaeg. Peetakse mõned lühikesed kõned. Küsitakse palju küsimusi EELK koguduste olukorra kohta. Ja siis on meilgi aeg minna. Hommikul näeme lumiseid välju ja oleme taas teises Eestis — eestlaste suuruselt teises asumis — Torontos.

On lõpmata hea kogeda eestlaste hoolimist ja soojust! Loodan väga, et inglid on nendega, kes Inglitelinna eesti kogudusest meid suure armastusega vastu võtsid. Ehk sobib üks reisilt leitud indiaanlase palve sooviks kõigile eestlastele üle laia maailma.

Ma lisan oma hingamise sinu hingamisele,
et meie päevad võiksid olla pikad selles maailmas,
et meie rahva päevad võiksid olla pikad,
et me võiksime saada kui üheks,
et võiksime käia oma teekonna üheskoos!

Märkmed: