Miks ta läks? Sest muud ei jäänud enam üle. Tulutult ja kõige kiuste otsis see 32-aastane Kohtla-Järve naine kolm aastat tööd. Vahepeal tegi juhuotsi, elas sotsiaaltoetustest. Laste isalt sai poegade kasvatamiseks saja krooni ringis kuus ja pihutäie õunu-komme. Oli töötuna arvel, tegi läbi tööhõiveameti määratud täiendkoolituse, kuid raamatupidaja oskustega seal kandis tööd ei leidnud. Kirjutas valmis lugematu arvu CV-sid ja saatis neid igale poole. Kandideeris. Kord pääses päris lähedale, aga tööandja valis välja lastetu noore mehe.
Sellestsamast naisest kirjutas hiljuti ka EPL-i tööleht. Pärast seda sai ta ühe pakkumise. Miks ta seda vastu ei võtnud ja oma poegade juurde ei jäänud? Sest see kohalik tööandja on tuntud kui krooniline palgamaksmisega viivitaja, kolm nädalat hilinev rahalaev pole firmas mingi ime. Ka ei sõlmi ta töölepingut ega kindlusta haigekassakaarti.
Jah, seda kõike ei saa naine ka Iirimaal. Aga kuna valida oli kahe halva vahel, sai otsustavaks sealne palk: hoolimata sellest, et osa tuleb poegadele söögirahaks saata, jääb talle mai lõpuks järele nii palju, et ta suudaks pool aastat taas kodumaal tööd otsida. Kui ta ikka otsustab tagasi tulla. Vastasel juhul jätkub kenasti poegadele lennupiletite ostmiseks.
Kui palju töötab Eestis elunejaid “mustalt” piiri taga, ei tea meie riigis keegi. Tööturuamet on ametnike suu läbi pakkunud, et ligi pool välismaal töötajatest on illegaalid. Põgus ringvaade Kohtla-Järvel näitab, et ainuüksi Iirimaale on suundunud muljetavaldav osa sealsetest elanikest. Vestlesin hiljuti on-line’is perekonnaga, kes läks Eestist Iirimaale kolm aastat tagasi. Nägin pilti majast, mida mina oma Eesti keskmisest suurema palgaga ei saa ka mitte pensionieaks. See pere sai ametliku õiguse Iirimaal elamiseks siis, kui sündis Iiri kodanikust pesamuna. Ja neil läheb tõesti hästi: lapsed käivad heas koolis, pereema on kodune, maja on vägev, kõik vajalik on olemas ja jääb ülegi.