Võiks kihla vedada, et üleriiklikul gallupil vastataks küsimusele – keda sa siin riigis kõige vähem sallid? – oleks esikolmikus, järjestusrida isiklik, kahtlemata poliitikud, pankurid ja kindlustusfirmad. Maksumaksja on kõige kolme küüsis, valikut ei ole.
Poliitikud murravad lubadusi niipea, kui pukki pääsevad, langetavad vastuvõetamatuid otsuseid. (vt Ontario liberaalide enamusvalitsusi Wynne’i ja McGuinty all.)
Kindlustusfirmad krutivad poliisidega, mis seaduslikult peavad olema nii maja- kui autoomanikul, tohutuid summasid välja, ja pärast seda, kui kliendil on mingi avarii, loodusõnnetuse või isegi varguse tõttu kaotusi - kulusid olnud, siis tõstavad poliisihinda. Milleks aga siis kindlustus, kui mitte korvata neid kaotusi? Eks selleks, et firmad saaksid miljardeid teenida. Ja vastu hakata ei saa.
Kuid eriline koht on Kanada suurematel pankadel. Ühispangad, nagu meie haruldane Toronto eestlaste oma, loodi just selle tõttu, et toona sentide, tänapäeval dollarite kaupa lüpsti neid, kes soovisid oma raha hoiule asetada ehk protsente saada, laenu võtta soodsate tingimustega. Jultunult on riigi suurpangad iga väikse tehingu pealt oma osa koorimas, kui just tohutu suurt rahahunnikut pole neile usaldanud. Laenuprotsendid on märksa kõrgemad, kui hoiustelt intressi maksmine. Pangaautomaadist enese rahale juurde pääsemine maksab. Samuti iga tšekk – kuigi soovitakse tänapäeval vaid elektroonilisi ülekandeid – läheb kirjutajale midagi otsa maksma, kui kontol pole miinimumsummat. Panga krediitkaartidel on pöörane intress, kui ühel kuul ei suuda ootamatu põhjuse pärast kogusummat tasuda. Ja nii edasi.
Selge. Pank on ettevõte, mis peab teenima. Kuid millise hinnaga?
Eriti häirivalt, tänapäeva tehnoloogia ajastul, kui elektrooniliselt on võimalik nii palju asju saavutada, on inimoskused, suhtlusvõimalus kui mitte alaväärtustatud, siis isegi tühistatud pankade poolt. Kui meeldiv leti taga ametnikuga näotsi suhelda. Kui meeldiv inimesega telefoni teel asju jutti seada. Aga ei. Internetipangandust tõugatakse tagant, ja katsu sa panka helistades inimhäält kuulda.
Siis personali hindamine. Nagu öeldud, masinad ja internet on neile tähtsam kui inimene. Kuidas muidu seletada esmaspäevast Financial Posti teadet, et Toronto Dominioni pank on asunud koondama oma meeskonda nii Kanadas kui USAs. Selleks, et kulusid vähendada. Uskumatu, arvestades nende aastakasumiga. Vist pole rikkus kunagi küllaldane, alati võiks neid miljardeid rohkem olla.
Artikli järgi leppis pank konsultantidega Bostonis kokku, uurimaks kuidas tööjõudlust, võimelisust, kasutegureid (ing: efficiencies) veelgi rakendada. Konsultandid, muide, on kah üks vähemtalutud ameteid: poliitikud, näiteks, maksavad neile miljoneid, kümneid miljoneid, et saada raporteid, mis vaid annavad soovitusi, kuna poliitikud on ise nii tumedad, et riigi palgalehel olles ei oska ise nende peale tulla. Tüüpnäide on jälle Ontario liberaalid, kes on priisanud eriti tervishoiu alal, saavutusi pole näha, kaotused miljardites. Harperi konservatiivid Ottawas vähemalt midagi nii rumalat ei teinud, arvatagu muud neist, mida soovitakse.
Financial Posti järgi on ametkond juba otsusest teadlik, koondamistega alustatakse sel nädalal, tuleval nädalal olevat uus laine. Kui endisel töölisel oli laen nö oma pangast, ei suuda enam maksta, kas siis on TD helde ja andestab võla?
Lõpetuseks. TD telereklaamid (milleks neid vajagi? palju need maksavad? võiks ju neid kärpida, sealt kokku hoida…) on saanud tunnustust huumori ja inimsõbraliku esitamise eest. Kuidas aga seletada riigi hiidpanga otsuseid, mis pole kuidagi sureliku huvides. Nii kunde kui oma personaliga arvestades. Ahnus ajab upakile, on eesti vanasõna. Miljard, mis ei mahu arvuna pähegi, pole küllalt. Kundedel ei saa olla ühtegi head sõna TD jultunud otsuse kohta.
TÕNU NAELAPEA