Ahto Kaasiku loeng Torontos
Metsaülikooli lektor maausust ja taarausust
Teisipäeval, 4. septembril oli linnarahval Torontos võimalik kuulata selle aasta Metsaülikooli pealektori huvitavat ettekannet Eesti 20. sajandi rahvususkudest ja näha diapositiive hiiekohtadest. Eestis on nn maausu liikumine üha enam populaarsust võitnud ja noorema generatsiooni hulgas siingi huvi tekitanud. Seda tõestab juba tänavuse Metsaülikooli teemavalik, mille pearõhk oli loodusel ja selle hoidmisel, ökoloogial, vanal eesti rahvausundil ning alternatiivravil. Ahto Kaasik on Eesti Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanem. Selle organisatsiooni eesmärgiks on olnud eesti maarahva vana usundi uurimine ja vaimsete traditsioonide väärtustamine ja edasikandmine.
Ahto Kaasiku järgi on taarausk kunstlikult loodud, kuna maausk on eesti maarahva keeles ja traditsioonides alati olemas olnud, seda tuleb vaid uuesti avastada ja tundma õppida. Taarausk loodi Eesti Vabariigi algaastatel, kus liikumise peaideoloogid ja asutajad olid major Gustav Kirschbaum, hiljem Kustas Utuste ja tema naine, kirjanik Marta Lepp-Kirschbaum, hiljem Maarda (Marta) Utuste, viimane oli ka taaralaste ajakirja Hiis toimetaja ja väljaandja. Taaralaste juhtkonda kuulus arvukalt ohvitsere ja sõjaväelasi ning organisatsiooni põhituum oli rituaalne, kus oli suur osatähtsus kommetel ja sündmuste tähistamisel. Pöörati tähelepanu eesti ajaloole, loodusele, kommetele ja muistenditele; kanti rahvariideid ja söödi rahvustoite. Taaralaste pühad kohad olid hiied, kus põletati urituld urikivil, mis oli valmistatud maakivist või kipsist. Võib oletada, et taaralaste liikumine mõjutas ka 1930ndate aastate rahvuslikku idealiseeritud kirjandust muinasajast (Mait Metsanurga „Ümera jõel“, August Mälgu „Läänemere isandad“ ja Karl August Hindrey „Urmas ja Merike“). Nende hulka kuulub ka Artur Lemba ooper „Kunileid“ Marta Lepp-Utuste libretoga.
Maausku pole Ahto Kaasiku sõnutsi kunagi loodud, vaid see on tekkinud ja arenenud koos meie rahva, keele ja kultuuriga aastatuhandete jooksul. 1995. aastal, seega taasiseseisvuse algaastatel jõudsid aga maausulised oma esimeste organisatsioonide moodustamiseni. Taaralastega on neil ühised hiied ja teised looduslikud pühapaigad. Maausk on panteistlik usk ehk elutunnetus. Hingestatud on terve loodus, puud ja loomariik. Usutakse esivanemate hingedesse, austatakse neid ja kõneldakse nendega haudadel. Et maausku avastada, tuleb tunda esivanemate kombeid ja põlist keelekasutust. Neid uuritakse vanemailt inimestelt, muuseumides, vanadest ürikutest ja hõimurahva kommetest. Maausuga kaasneb maailmatunnetus, kooskõlastatus pärimusega ja paikkondlik elulaad. Austatakse ja kaitstakse loodust ning uuritakse vanarahva ravimtaimi, käiakse koos rahvuspühadel – jõuludel, jaanipäevadel, munapühadel ja vastlapäeval. Puhastatakse ja kaitstakse hiiekohti, terviseallikaid ja matuseliste lõigatud ristipuid. Suheldakse ka kultuuriministeeriumiga, et saada vanu pühapaiku muinsuskaitse alla, nii et hiiekohti ei lõhutaks ega reostataks. Maausk soosib lugupidamist ja head suhtumist teistesse inimestesse ja uskudesse.
Ahto Kaasik suutis ka oma ettekandega luua kuulajaskonnas hingestatud ja heatahtliku meeleolu. Kuulati huviga ja leiti sarnasust ameerika indiaanlaste uskumuste ja kommetega.
Maavalla koja tegemistega, Eesti kalendrikommetega, hiitega ja muu põneva pärimusega saab tutvuda maausuliste internetilehel: www.maavald.ee
Ahto Kaasiku loeng Torontos täiendatud
Arvamus
TRENDING
