Ahto Lobjakas kirjutab, et Eestis hakkab viimastel aastatel üha enam maad võtma kapseldumine sisepoliitikasse, mis nüristab avaliku arutelu ja jätab tõe kriteeriumi kohalike olude meelevalda. Kui aga pole millegagi võrrelda, ei saa ka kohalikke vajakajäämisi diagnoosida ega parandada.
Selle kümnendi viimane aasta läheb ajalukku teatava antikliimaksina. Kümnend algas lootusrikkalt, NATO ja Euroopa Liiduga liitumise lainel, jäi siis toppama ja lõppeb nüüd üleüldise roidumusega. Tulevik on ebaselge ja ainus asi, mida kindlalt võib öelda, on, et erilist usku sellesse ei ole kellelgi.
Märkimisväärselt vähe on tulevikuusku riigiisadel. Toompeale ehitatakse kantsi, nagu rasketel aegadel ammu kombeks. Ajad muutuvad – vallidele ei aeta enam püsti teritatud okstega palke ega ihuta müüride vahel haljast terast (kuigi mine tea). Aga vara kantakse väravate taha varjule võõra pilgu eest moel, mis polnuks instinktiivselt võõras tuhatkonna aasta eest viikingite retkedega harjunud rannamehele......
Artikkel : http://www.postimees.ee/?id=20...