Aidi Vallik: Kaljulaid on asunud presidendi sümbolit lammutama (768)
http://www.delfi.ee/news/paeva...Alikas: Lääne Elu
Riho Nagel
Toimetaja Riho Nagel
reporter-toimetaja
Aidi Vallik ja Kersti Kaljulaid
Foto: Fotokollaaž
President Kersti Kaljulaidi otsus loobuda kiriklikust ametisseõnnistamisest ja keelduda Konstantin Pätsi monumendi avamisest on presidentuuri kui sümboli lammutamine ning see võib viia presidendi rolli ümbermõtestamisele, leiab kolumnist Aidi Vallik Lääne Elus.
President Kersti Kaljulaidi loobumisotsus kiriklikust ametissenimetamisest koos Pätsi-juhtumiga viib kolumnist Aidi Valliku mõtted sellele, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas ning kuidas see presidenti kui sümbolit muudab.
“Nüüd on meil president, kes on asunud seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Ma vaatan praegu meie presidenti, ja ma ei näe presidenti," leiab Vallik.
Aidi Vallik
Lääne Elu
kolumnist
Artikkel siin:
https://online.le.ee/2017/02/1...Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi ning palju vastakaid arvamusi.
Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele. Vahest esimene hämmeldus saabus seoses Kersti Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvad inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintslitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.
Nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest me riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.
Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.
Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Meediasse jõudnud ütluste kohaselt aga just seda Kaljulaid teeb. Praegu, 21. sajandil, mil terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80–90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–1940. aastail valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas ja Leedus. Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel.
Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted sellele, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolud hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.
Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda seni veel. Ma vaatan praegu meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.
