26. nov. ilmus ajalehes The New York Times Lawrence K. Altmani artikkel AIDSi leviku kohta maailmas. Autor toetub ÜRO andmetele, mille kohaselt HI-viirus on sel aastal nakatanud 5 miljonit inimest ja haigusesse sureb 3 miljonit. Kokku hinnatakse AIDSi-haigete arvu maailmas ca 40 miljonile.
Meie jaoks on mõtlemapanev see, et haigus levib eriti kiiresti Venemaal ja endistes N. Liidu ja Ida Euroopa riikides, sh. Eestis. Põhjuseks peetakse asjaolu, et kõnealustes maades ei võeta probleemi ikka veel küllalt tõsiselt. Seda peetakse piinlikuks, vaiba alla lükatud küsimuseks. Paljud maad ei soovi AIDSi-probleemi avalikult tunnistada, sest kardetakse rahvusliku au riivamist. Mäletame ju hiljutist SARSi epideemiat, mille tõsidust näiteks Hiinas tükk aega eitati.
Artikkel sisaldab graafiku, mis näitab AIDSi kasvu viies riigis — Valgevenemaal, Lätis, Ukrainas, Venemaal ja Eestis — alates 1993. aastast. Graafikus pole absoluutarve, vaid see sisaldab kumulatiivse haigete arvu riigis miljoni elaniku kohta. Nii näiteks jõuti Ukrainas 2002. a. lõpul 1050-ni miljonist. Läti oli kusagil 950 ligidal ja Venemaa 1600 piires miljonist. Eesti ületab nad aga kõik: 2100 nakatanut miljoni kohta. Protsentuaalne kasv on Eestis samuti kõige suurem, sest veel a. 2001 oli vastav arv 1400 miljonist. See on tõsine olukord. Enne aga, kui hakkame liiga põhilisi järeldusi tegema, olgu antud selgitus statistikavallast.
Statistikas tarvitatakse sageli suhtelisi andmeid, näiteks protsente või mingi parameetri esinemist teatud arvu isikute, esemete, aja jne. kohta — protsent riigi pindalast, mis on metsa all, roolirikete arv 1000 auto kohta, tööõnnetuste arv nädala kohta, keskmine suremus 100 elaniku kohta jne. Selliseid andmeid saab võrdluseks tarvitada aga ainult siis, kui analüüsitavate gruppide suurus drastiliselt ei erine. Kui 10-liikmelises grupis keegi haigestub, on tegemist 10% väljalangemisega — suur protsent, aga mitte tõsine olukord. Seevastu 10% haigestumine 10-miljonilise rahva hulgas on juba katastroof. Nii tuleb ka vaadata AIDS-i andmeid Eesti kohta, sest Eesti rahvaarv on ju üks väiksemaid. Ei nõua just palju, et siin antud protsenti või suhet suurelt mõjustada.
Ometi — ainult eeltoodule põhinev mugav rahulolu oleks äärmiselt vale. Eesti rahvaarv pole kriitilisest miinimumist eriti kaugel. Kui lisame meie nagunii madalale iibele veel tervishoidu ähvardavad tegurid (kui ÜRO andmed on õiged), siis on Eesti rahva tulevik murettekitav. Tuleb loota, et vastavad ametiasutused probleemisse täie tõsidusega suhtuvad ja et riigil leidub summasid haigusega võitlemiseks.

Märkmed: