Kaarel Tarand

Ruut Endise nomenklatuuri jõuline tagasitulek riigi juhtivatele ametikohtadele on ohtlik tendents

Kirjanik Ain Kaalep tunneb muret, et Eestis tõuseb kõrgetele kohtadele üha enam selliseid tegelasi, kes nõukogude ajal edukalt parteikarjääri tegid.

•• Eesti tahab, et Venemaa meilt vabandust paluks. Aga kas ei peaks nõudja ise siis ka laitmatult puhas olema. Venemaa võiks ju öelda – kullakesed, tahate, et me mõistaksime Venemaal kommunistid ja kommunismi hukka, aga teil endil on needsamad kompartei liikmed valitsuses!

Ma ei tea, kas see ainult väikese süüga inimeste kohta käibki. Mõnigi päris silmapaistev kommunistlik tegelane, kes samal ajal aktiivselt võttis osa 1949. aasta küüditamise organiseerimisest, naudib koguni teatud aukartust. Näiteks selline nähtav kuju nagu Arnold Meri.

Intelligentne inimene, aga fanaatiline kommunist. Kohus peaks ta tegusid selgitama. Aga me ei julge teda ju puudutadagi, kartuses selle kisa ees, mis Venemaal lahti läheks. Inimesena peaks ta sõltumata sellest oma tegusid avalikult õigustama või oma süütegusid kahetsema. Ma loodaksin väga, et seda viimast.


Kuid see on ainult üks näide. Väiksemaid süütegusid on laialt. Aga kõigist neist asjadest peaks kõnelema, ja kuigi küüditamisest on üle 50 aasta möödas, ei kao niisugused süüteod kuhugi. Niisuguseid asju ei pea ju meeles ainult lapsed, vaid ka lapselapsed ja ka väiksemad süüdlased võlgnevad neile seletuse.

Meie generatsioonil oli selge põhimõte, mida omavahel palju arutasime. Igasugused kollaboratsiooni aktid on lubatavad selle piirini, kus nad ei puuduta teise inimese julgeolekut. Kellegi peale kaevata või kedagi üles anda ei tohi. Aga muidu aja, mis plära tahad, suust välja, see ei ole patt. Ma ei tea, kas see viimane suhtumine päris õige oli...

•• Väga mugav on tõmmata piiri, mis tänapäeva tegelastele hästi sobib: et Stalini aeg, kui käis väga selge füüsiline arveteõiendamine. Teisalt aga – siis, Stalini järel jäigi alles ainult see pehme kollaboratsioon, mis laienes ka pealekaebamiste ja ähvardamisteni, sest see enam inimesi otse ei tapnud. Ja siis need meie kommunistid ju ikka väga sageli, eriti kui räägime noortest, kasutasid selliseid võtteid eraviisil – ähvardusi, et rikun su elu või ankeedi või... kui sa ei tee seda, mida ma tahan. See käis veel 80-ndatel vägagi edukalt.
Selliseid võtteid tuleb ikkagi pidada väga suureks sigaduseks.

•• Aga nüüd tuleb kultuuriminister Raivo Palmaru ja räägib EKP propagandaosakonnast kui vabadusvõitluse keskusest!

Mul on mõni tema artikkel ikka meeles, ja liigitaksin selle räigeks kommunistlikuks lobaks. Oleks mõistlikum, kui ta oleks vait ja ei püriks kõrgetele kohtadele. Aga teisalt, asi on väga individuaalne. Olen varemgi rääkinud hea sõnaga kunagisest Antsla partei rajoonikomitee sekretärist Gustav Valgamaast, kes hiljem oli juhtivaid kirjastustegelasi. Kuidas ta kõige halvematel aastatel Antsla parteijuhina kaitses inimesi, keda oleks pidanud vallandama. Oli aus inimene. Oli selliseid juhuseid, aga need polnud tüüpilised.

•• Suur osa valitsuse liikmetest oma ametlikes elulugudes kuulumist NLKP-sse ei märgi. Et justkui häbeneksid. Või on see siis nii vähetähtis – aga see on ju kellel 10, kellel 20 aastat elust?


Loomulikult häbenevad. See võiks ju ühest küljest olla neile auks – kena ju, et häbenevad. Aga ausad inimesed nad küll ei ole, kui püüavad seda maha salata. Kuid ei tohi unustada seda ilusat kristlikku põhimõtet, et enne pääsegu sada süüdlast kui et üks süütu hukka mõistetakse. Nii et – väga tige ei tohi olla.


•• Selge see, jutt ei käi karistustest, vaid soovist, et tunnistagu oma vigu. Kas see võtaks kellelgi tüki küljest tunnistada, et jah, pidin olude sunnil tegema eetiliselt küsitavaid asju, andke andeks!


Neid inimesi, kes on neis oludes väga nõrgaks osutunud, ei tohiks meie riigis just väga edutada. Taga kiusata ei maksa. Võib-olla oleks ka härra Palmaru mõne ajalehe korrektorina või toimetajana oma koha peal, kogemusi ju on, aga juhtida kogu kultuurielu, see peaks talle endalegi ikka väga imelik tunduma.


•• Riigikogu avalduses, mida kaua aastaid tehti, on kirjas, et “Isiku vastutust režiimi kuritegude eest ei määra tema kuuluvus eespool nimetatud asutustesse ja organisatsioonidesse, vaid konkreetne tegevus, millele eetilise hinnangu peab andma igaüks ise”. Kas oled kuulnud mõnest, kes oleks täitnud oma kohuse ses küsimuses?

Ma ei mäleta küll, et keegi oma tegevust oleks tõsiselt ümber hindama või üldse hindama hakanud. Denatsifitseerimine on teoks saanud, kuid sakslased ja austerlased tegelevad vajalikul määral teemaga edasi, just meelde tuletades, mis on olnud. Aga debolševiseerimist ei ole ju kuskil kunagi toimunud, mis on väga suur viga. Kõige suuremad röövlid ja mõrtsukad on tänaseks küll surnud, aga meeldetuletust on ikka vaja.


•• Need, kes pehmelt koostööd tegid, kipuvad praegu okupatsiooniaja seda osa, milles ise kaasa lõid, suisa helgeks maalima. Eriti oma osa selles. Mind see isiklikult riivab, sest midagi ilusat ses ajas ju ei olnud ja isegi mitte niivõrd olme tasandil, kuivõrd vaimse surutise kujul.

Siin tuleb arvesse inimlik tegur, et vanade inimeste meelest on noorus ikka ilus aeg. Ma mäletan endagi noorusest, mis kulges kõige hullemal Stalini ajal, ilusaid asju. Kui mõtlen aastasele vangimajas olemisele, siis tulevad meelde ilusad detailid, meeldivad tutvused ja sõprused, isegi mõni meeldiv venelasest vangivalvur, kes oli inimlik ja tundis vangidele kaasa.


Või ülikooli aeg, kus toimis eriti julm nuhkimise süsteem, üliõpilasi visati pisiasjade pärast välja, millest Hillar Palamets küll kahjuks oma Tiigi internaadi raamatus ei räägi.

Minu generatsioon oli täiesti veendunud, et enne oma elu lõppu saavad nad Eesti tagasitulekut näha. Oli ka pessimiste, aga ikkagi vähe. Enamus olid optimistid. Ja tagantjärele võib öelda, et see optimism mängib olulist rolli meie minevikupildis, võimaldab vaadata sellele süngele minevikule mõnevõrra roosamates toonides.


•• Kas Eesti Vabariik ei peaks siiski tingimusteta kaitsma neid, kes said kannatada, keda mingilgi määral sõna või teoga rõhuti, ja mitte toetama ja soosima teist poolt, kes ebameeldivusi ja kannatusi põhjustas?


Minister Ain Seppik on siin hea näide. Kuidas saab selline mees, kes nn nõukogude kohtusüsteemis mõistab vangi noormehi, kes on teinud nõukogudevastaseid tegusid, Eesti Vabariigis minister olla? Ja mis ta ise endast mõtleb? Tal pole mingit maitset ju. Inimesena on ta ehk päris muhe mees, pehme moega härra, aga teinud sigadusi, mida ei saa tagasi võtta.

Väga paljud rahva hulgas suhtuvad asjasse ka väga leebelt – et mida paha ta seal ikka nii väga tegi. Et “eks me kõik ju teinud ja teeninud. Mina olin kolhoosnik ja kasvatasin nõukogude sigu, tema tegi paberitööd. Üks nõukogude riigi teenimine kõik”. Niimoodi võiks mõelda lihtne inimene, aga nii ei tohi mõelda.


•• Nojah, ühed teenisid nii, et kui pääsesid ligi paljundusmasinale, siis paljundasid seal keelatud kirjandust, teised aga teenisid nii, et jälgisid esimesi ja kaebasid. On ikka väike vahe sees.

Üht KGB töötajat, kel oli minuga olnud vestlusi, mitte küll eriti traagilisi, kohtasin Brežnevi ajal ühes Tallinna klubis, kus ta oli pehmelt öeldes palju alkoholi pruukinud. Ta langes mulle kaela ja hakkas nii isamaalist juttu ajama, et harva võis sellist tol ajal kuulda. Mina küsisin, et kas ta tahab mind provotseerida või. Ja tema, et kuule, Ain, ma räägin sinuga kui inimesega ja sina vastad niimoodi. Ta oli hetkel siiras, aga tegi oma tööd. Eks neil, kes suudavad oma töö ja hingeõnnistuse väga rangelt lahus hoida, ongi lihtsam. Parem siiski, kui need koos käiksid.

Märkmed: