Kirjanik Ain Kaalep ei nõustu Soome ajaloolase seisukohaga, et eestlaste riigitruudus on erinevalt soomlastest nõrk.
Olen Soome armee veteran. Põgenesin üle lahe novembris 1943 ja tulin koos teiste soomepoistega tagasi augustis 1944, lootuses, et kahe okupatsiooni interregnumis, mis on kohe tulemas, saan kaasa võidelda “Teises Vabadussõjas”. On teada, kuidas meie idealistlik ettevõte lõppes. Aga sellest osavõtjate vaimsele kujunemisele on see jätnud oma jäljed. Arvan, et minu hinges on need eriti sügavad.
Kui ma ka Soomet just teiseks kodumaaks ei saa nimetada, siis soomlasi oma vendadeks küll. Õppisin ära nende keele sel tasemel, et minu jaoks on see midagi eesti murde taolist – ainult teaduslik terminoloogia eristab seda teistest murretest rohkem –, niisiis suudan soome keeles isegi mõtelda. Ja soome kirjandus on mulle väga südamelähedane. Võrdlema hakata pole mõtet, aga ma ei kahtle hetkekski, kui asetan “Kalevala” ja “Seitse venda” aukohtadele maailmakirjanduses, arvates, et meie enda saavutused jäävad neist siiski mõnes mõttes maha – näiteks vajavad nad mõistmiseks juba natuke liiga palju kommentaare.
Sibeliuse “Finlandia” tekitab minus südamevärinaid juba Talvesõja aastaist peale, kui koolipoisina seda kuulasin Tallinna raadiost. (Baaside-leping tegi tollal meie eneseavaldamise ju ettevaatlikuks küll, aga isegi iga lehelugeja võis aimata meie tegelikku sümpaatiat – ja kui populaarsed olid julgesti avaldatavad üliaktuaalsed Olli humoreskid!) Siiamaani on mul hea meel, et meie hümnidel on ühine meloodia, autoriks muide Rootsi kaudu Helsingisse asunud sakslane, omamoodi kultuurilooliselt sümboolne figuur.
Pean protesteerima. Selle kõige pärast ei saa ma muud kui rõõmu tunda Martti Turtola Eesti Päevalehes ilmunud artikli esimesest osast, mis tunnustust jagab eesti kultuurile, lubades endale isegi naljatuse, et “soomlased jäid kauemaks puu otsa”. Ent kui ta kinnitab, et “eestlaste riigitruudus on nõrk” ja seda väidet põhjendadagi püüab, siis pean protesteerima – muidugi kõige sõbralikumal viisil, nagu see on kohane vendade vahel.
“Pätsi mees” ei ole ma üldse. Sellepärast arvan, et Martti Turtola biograafiat, mille ma muide olengi läbi lugenud, suudan ma käsitleda ilma mingisse Pätsi-panegüürikasse laskumata küll. See jäägu aga teiseks korraks. Ajalehe ruum jääks kitsaks minu märkustele, mida korjus kümmekonna lehekülje jagu. Leidsin Turtola raamatust nii vigu kui ka vaieldavusi; kõige tõsisemaks ebakohaks pean kriitikata lähtumist Magnus Ilmjärve sageli rohkem kui kahtlastest seisukohtadest, aga jäägu praegu seegi. Piirdun üldmärkusega, et Turtola teeb vanale riigimehele ülekohut. Isegi minu, “Tõnissoni mehe” (või ehk veidi vasakpoolsemagi) meelest.
Juba koolipoisina lugesin läbi noore Konstantin Pätsi tõlgitud ameerika teadlase Franz Lieberi teose “Rahvavabadus ja omavalitsus”. Hiljem leidsin, et võimaluse avanedes püüdis tõlkija mõndagi selles raamatus käsitletut ellu viia – näiteks luues riigi stabiilsust tagavaid asutusi “kodade” näol. Jah, “tugevat riiki” tahtis ta luua muidugi! Aga oma “riigipöörde ülalt” teostas ta ikka ainult olude sunnil: linnarahva aktiivne enamik näis toetavat profa‰istlikke vabadussõjalasi, mis tähendanuks loomulikult lõppu Eesti demokraatiale. Seda situatsiooni pidas Päts tõesti “haiguseks”. Ja vähemalt esimese aasta jooksul toetasid teda kui demokraatia päästjat kõik erakonnad, Jaan Tõnisson muidugi ka.
Rahva ilmse enamuse ärapöördumine vapsidest toimus siis, kui selgus nende mässukatse 1935. aasta lõpus. Ja nüüd ei olnud Pätsil vähemalt neid enam vaja karta. Kuivõrd oli “vaikiv ajastu” kujundatud tema, kuivõrd Kaarel Eenpalu poolt, ei ole päris selge. Igatahes kuulub sellesse ka 1938. aasta üldine amnestia kõigile poliitilisile süüdlasile, nii kommunistidele kui vapsidele. Samal ajal ka opositsiooni tekkimine Tartus (ajakirjad Tänapäev ja Akadeemia, mille olemasolu täiesti välistab võimaluse tollast režiimi “diktatuuriks” sõimata).
Eestlaste riigitruudus ei olnud nõrk. Pätsi-vastasus oli muidugi olemas, Tartus eriti (mu koolipoisimälestused kinnitavad seda), kuid see ei tähendanud üldse mitte riigivastasust. 1939. aasta sügisel, kui Eesti linnade kohal lendasid Vene lennukid, olid riiki valmis vaimustusega kaitsma enam-vähem kõik. Ja muidugi Pätsi ja Laidoneri juhtimisel. Kommuniste, nagu varsti selgus, oli vaid veidi üle saja. Ja niisamuti õieti ju ka 1940. aastal, ainult et siis oli vastuhaku lootusetus juba kõigile selge.
Lausa rumalused. Turtola ei tea tolleaegseist suhtumisist mitte midagi, kui ta kirjutab kõigest heast tahtmisest hoolimata lausa rumalusi: “Mitte ükski käsi ei tõusnud ohu hetkel hääletama Pätsi süsteemi eest...” ja need teised sõnad, mida ma lihtsalt ei suuda korrata, sest neid meenutades alandaksin head hõimuvenda eesti lugejate ees taas nii, nagu ta seda tegi ise...
Ta on lihtsalt sedajagu noorem, ta pole ilmselt ka võtnud vaevaks ühendust võtta inimestega, kes 1940. aastat ja ka järgnevaid mäletavad. Sellesse kuuluvad mõnedki meeleavaldused – 22. juunil Tartu raekoja ees toimunut nägin ise, 7. juulil Tallinnas Eesti-Läti spordivõistluste lõpul toimunust on ju kirjutatudki – see oli just Kadrioru lossi, Pätsi juurde suundumas: sellesse kuulub üleriigiline demokraatlik aktsioon riigivolikogu valimiste eel jne.
Aga kõik need protestid suruti maha, sealjuures suutes rahvasse süstida hirmu, ja täiesti põhjendatult, sest arreteerimised algasid ju enam-vähem okupatsiooni esimesel päeval. Tegutseti küll, öeldi rohkemgi kui mõni sõnake, aga siis pidi jälle kord nenditama, et “keegi ei kuule meid” (Valev Uibopuu romaani pealkiri), ei tahagi kuulda... Ja hirm muutus täiesti valdavaks, isegi halvavaks.
Ühelt relvavennalt küsis Soome ajakirjanik 1991. aasta suvel: kas eestlasest soomepoisid ei tunne, et nende võitlus on olnud mõttetu ja ei ole toonud neile mingit rõõmu. Küsitu, mu kunagine koolivend, 1944. Soome armee lipnik ja pikka aega Siberi koonduslaagri vang, vastas umbes nii: “Meie rõõm oli see, et olime saanud kaasa aidata Soome iseseisvuse päästmisele. Muud tasu me ei tahagi.” Martti Turtola aga tänagu jumalat, et Soomes jäi juhtumata see, mis meil. Kui aga juhtunuks, mõistaks ta meid paremini küll.
AIN KAALEP: Vendade vahel EPL
Arvamus
TRENDING
