Pühapäeval, 2. veebruaril lahkus naine, kellest väga lühikese ajaga sai elav legend, kirjutab Postimees.
Prof. emer. dr. Aino Järvesoo (n-na Promm) sündis 23. sept. 1910 Tallinnas. Pärast Hans Kubu eragümnasiumi lõpetamist astus ta 1929. a. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, spetsialiseerudes etnograafia erialal.
Täiendas end stipendiaadina Tartu ja Helsingi ülikoolides ning saavutas magistrikraadi etnograafias 1938. a. Abiellus 12. märtsil 1938 agronoom Elmar Järvesooga.
Aino jätkas õpinguid Eesti Rahva Muuseumi stipendiaadina Rootsis ja Saksamaal.
Okupatsiooniaastail 1942-44 õppis Tallinna kunstikoolis ja lõpetas selle tekstiili erialal.
Läheneva vaenlase eest lahkus koos abikaasaga 1944. a. sügisel Saksamaale, kus töötas õpetajana peamiselt Blombergi gümnaasiumis ja pidas kunstialaseid loenguid kuni lahkumiseni Ühendriikidesse, New Yorki a. 1949.
Ta töötas algul New Yorgi tekstiilifirmades mustrikujundajana ja lühemat aega ka muuseumis. Asus koos abikaasa Elmariga 1951. a. Amhersti, Massachusettsi osariiki, kus tegutses õpetajana ja instruktorina mitmetes õppeasutustes. Saavutas magistrikraadi kodumajapidamise alal 1952.a. Massachusettsi riigiülikoolis Amhersti osakonnas. Seejärel töötas kunstiõpetajana keskkoolides ja kodumajanduse nõuandjana kuni 1954. aastani, mil asus sama ülikooli teenistusse, algul uurimisassistendina ja alates 1958. kuni 1965. aastani samas kodumajanduse instruktorina. Õppis 1966.a. Soome kunstiakadeemias, Helsingis. Naasmisel jätkas tööd keskkooli kunstiõpetajana ning õpinguid ja uurimistööd esteetika ja kunstiteoreetilistel aladel Michigani ja Cornelli ülikoolides. Valmis doktoridissertatsioon esteetilise kasvatuse alal. Kaitses väitekirja Massachusettsi ülikooli juures ja saavutas 1971. a. doktorikraadi pedagoogikas. Töötas seejärel koduülikooli juures assistent-professorina 1973. aastast kuni pensionieani 1977.
Amherstis kujundas ta oma soovide ja nõuete kohase kodu.
Puhkepalgale siirdumisel asus Aino Järvesoo Soome, kus ta elas ja töötas viis aastat. Tervisehäired sundisid teda sealt lahkuma. Ta tuli 1982. a. suvel Ühendriikidesse tagasi ja asus elama Ormond Beach'i, kus lisaks pedagoogilisele tegevusele ning kunstiharrastusele ilmutas taas suurt ettevõtlikkust. Et Ormond Beachis ostetud maja talle ei meeldinud, ehitas ta sinna uue kodu; seegi ei rahuldanud ta ilumeelt ja nii ehitas veel teisegi maja, mille kujunduse lähtekohaks oli ta oma maalide mõjulepääsemine.
Kui 80-ndate eluaastateni jõudnud naised ja mehed on juba ammu oma elutöö vilja nautimas, alustas Aino Järvesoo gigantse ehitusprojektiga Eestis. Märganud oma sünnimaa moraalse koe laostumist, kujuneski tal idee kiriku ehitamiseks Eestisse ja seda omaenda kulul. Uudsele ja pealegi naisterahva poolt esitatud ideele EELK Konsistoorium ei reageerinud. Seejärel pakkus ta võimalust kunstigalerii ehitamiseks Tallinna, jälle omal kulul. Hoone plaanide ettevalmistamisel ilmnenud ebameeldivuste tõttu pöördus ta taas kiriku ehitamise idee juurde. Harkujärve asunduse arenguplaanis oli ette nähtud kirik. Aino Järvesoo esitas selle kohta oma kava ja pühakoja ehitamise ettepanek võeti linnaisade poolt kahel käel vastu. Ühistöös arhitektiga sündisid plaanid, mis ka linnavalitsuse poolt vastu võeti ja hoone ehitamine võis alata.
Mitmekorruselises ehituses on ühise katuse all 300 istekohaga kirik, pastoraat, vajalikud kõrvalruumid ja alumisel korrusel seltskondlikud- ning laoruumid. Altari kohal tõuseb kiriku lagi 17 m kõrguseni. Ehitus läks maksma pool miljonit USA dollarit.
Aino Järvesoo kiriku ehitamise idee põhines veendumusel, et usk on ühendajaks ja moraali süvendajaks, ja et aastakümneid usust võõrutatud kaasmaalasi on vaja usu juurde tagasi tuua. Usu toel suudavad inimesed eluraskustele ja vapustustele kergemini vastu panna. Neil on lootust; on keegi, kelle poole pöörduda, kui usk endasse on kadunud.
Selles ilmnevad ta mured eesti rahva saatuse pärast. Kõlbeline perekond on aga rahvuse säilimise üks tingimusi. On vaja soodustada kristlikule moraalile toetuvaid perekondlikke sidemeid, on vaja süvendada vastastikust austust ja armastust. Tuleb jõuda tagasi ühiskonda, kus on ausust ja usaldust, on eeskuju ja
kasvatust.
Aino Järvesoo arvas, et eestlased on sageli kinni vanade tavade ja traditsioonide küljes. Uuendustesse suhtutakse umbusuga ja teisitimõtlejad on tihti lausa põlatud. Ta soovis, et kirik ei piirduks üksinda liturgiaga, ja et sinna sobivad kontserdid ning näidendid, milles inimestevaheliste keerukate probleemide lahendused viiksid välja õnnelikumale ja rahuldavamale elule. Isegi tants kui sõpruse ja vastastikkuse lugupidamise avaldus ei tohiks tema arvates kirikust puududa.
Kiriku ehitamise ajal elas pr. Järvesoo pikki perioode Eestis, kuid leidis, et ta missioon eesti rahva püsimajäämise huvides nõuab pidevat kodumaal elamist. Nii ta müüs 1997. a. oma kodu Floridas ja ostis Tartusse maja, mille ta hiljem Üliõpilasselts Liivikale kinkis, kuid hoidis seal endale korteri. Ta abikaasa Elmar oli kuulunud ÜS Liivikasse ja ta hindas organisatsiooni rahvuslikku vaimu ning alkoholiuimast vaba õhkkonda. Samadel motiividel muretses ta ka oma akadeemilisele organisatsioonile, Eesti Naisüliõpilaste Seltsile oma kodu.
Omaloomingulise kunstikogu paigutamiseks toetas ta suurema summaga Tartu ülikooli kunstimuusemi hoone ümberehitamist.
Üksikvõitlejana alustas Aino Järvesoo kampaaniaga „Igale lapsele 1000 krooni kuus“. (Sellest pidi osa katma kooli- ja lasteaiakulud ning riiete ja jalatsite ostud). Ta esitas oma kava esmalt poliitikutele, partei juhtidele, kuid suhtumine oli leige.
Hoolimata pettumusest ja ootamata aeglaselt liikuva poliitilise masina käivitamist, jätkas ta oma tegevust. Ideele poolehoiu võitmiseks laskis ta trükkida ja üle maa levitada tuhandeid lendlehti. Reageerimine oli elav ja pooldav. President Rüütel toetas kava ja ütles, et „ootab pikisilmi päeva, mil Järvesoo idee teoks saab“ ning koputas omalt poolt poliitikute südametunnistusele lootuses, et neil „jagub kainet meelt ja suurt südant“.
Paar parteid võtsid laste toetuse küsimuse oma programmi.
Vaatamata kõrgetele kuludele ja protseduuri ebakindlusele hakkas ta miljoniliste summadega toetama lasteta abielupaare kunstviljastamise võimaldamisega. Selle kaudu õnnestus tal õnnelikuks teha esialgseil andmeil ligi 150 abielupaari. Tal endal lapsi ei olnud ja ta teadis ning tunnetas omast käest, mida laps võib abieluõnnele tähendada.
„Aino Järvesoo tundus kodumaal ebareaalsena, kaugete ideede maailmas elavana. Eestis pole varem olnud ühtki inimest, kes oleks omakasupüüdmatult jaganud isiklikke miljoneid,“ kirjutab Postimees. Ta andis kõik, mis tal anda oli, üle 10 miljoni krooni eesti rahva püsimajäämise ja parema tuleviku nimel.
Ta lahkus elust vaesena, kuid õnnelikuna ja lootuses, et leidub keegi, kes tema missiooni jätkaks.
Tema teened on leidnud tunnustamist Eesti Vabariigi presidendi poolt Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi annetamisega.
Dr. Aino Järvesoo kuulub kahtluseta eesti nais-suurkujude hulka ja sellena soovib eesti rahvas talle rahulikku puhkamist kodumaa mullas.
Aino Järvesoo — In memoriam
Arvamus
TRENDING
