Aino Müllerbeck ikka rõõmus ja optimistlik. Foto: K. Tensuda
Aino Müllerbecki elu on olnud kõike muud kui kerge. Aga nagu ta ütleb, ei mõtle ta eluraskustele iga päev, vaid on äärmiselt optimistlik, energiline ja täis tegutsemistahet; ta ei oska niisama istuda, vaid lööb aktiivselt ja juhtivalt kaasa paljudes tegemistes Toronto eesti ühiskonnas.
Aino koolitee algas Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi algkoolis ja jätkus Valgas, kus ta lõpetas Valga Ühisgümnaasiumi 1943.a. Ta meenutab seda kui õnnetut aastat: õppetingimused olid hirmsad, kolme kooli peale jagati üht koolimaja ja puudusid raamatud, mistõttu tuli kogu õpetajate jutt kirja panna. Kooli lõpetamise järel tahtis Aino astuda Tartu Ülikooli õppima eesti keeleteadust ja kirjandust, kui seda ei saa, siis keemiat, ent teda ei võetud vastu, nõuti aastast tööteenistust Saksamaal. Isa, kol.-ltn. Johan Raudmäe, aga ei lubanud tütrel sinna minna, vaid suunas ta õppima Kehtna Kõrgemasse Kodumajanduskooli. Seal omandas ta paljusid elus vajalikke teadmisi-oskusi, ent koolitee jäi lühikeseks: 1944.a. veebruaris suleti kool ning tuli sealt lahkuda. Sellega lõppes Aino haridustee Eestis.
Tagasi Valgamaal, kutsuti teda Karula valla Iigaste algkooli õpetajaks, kuhu ta läks rõõmuga. Ühe viimase tegevusena mäletab Aino, kuidas ta viis õpilased metsa kasevihtasid tegema, jäi pärast ise veel loodust imetlema; koju jõudes ootas teda ees isa saadetud auto koos autojuhiga, et viia tütar Peipsi äärde, kus ta oli 5. piirikaitserügemendi ülemaks. Isa vestles tütrega olukorrast riigis ja võimalustest, mis edasi saab. Paari nädala pärast tahtis isa saata rügemendi autojuhi Valgamaale Aino ema juurde, kes oli jäänud elama tallu, mis isa Vabadusristi eest saanud oli, kuid Lõuna-Eestis toimunud sõjalise läbimurde tõttu ei pääsenud auto sinna. Ajalehekuulutuse kaudu leidis Aino oma ema jäljed, kes oli põgenenud talust Lätimaale, kuhu Aino teda vaatama sõitis. Kui ta sealt tagasi sõitma hakkas ja emale rongist lehvitas, ei osanud kumbki neist aimata, et see jääbki nende viimseks kohtumiseks.
Isal oli kokkulepe sõpradega, et kui ajad kodumaal ärevaks lähevad, võtavad nad põgenedes Aino kaasa. 21. septembril pakiti kompsud kokku ja mindi Tallinna sadamasse, kus seisid kõrvuti Moero ja Lappland. Nemad asusid laevale Lappland, mis oli puupüsti täis. Õhtul läks laev reidile ja Aino mäletab, kuidas ta nuttis, tundes puudust emast, isast, kallimast, sõpradest... Mõne aja pärast selgus, et Moero, mis samuti Tallinnast väljus, oli tabamuse saanud ja Ainol on meeles kohutav paanika. Aino jõudis Saksamaale Dresdenisse.
Tema ema saatus oli selline, et ta läks tagasi Valgamaa tallu, kust ta küüditati Siberisse. Seal suri ta 1955.a. ja maeti tundmatusse hauda. Isa jõudis Tallinnasse, kui vene väed olid Eesti juba vallutanud; hiljem pääses ta Soome ja sealt Rootsi, kus leidis peatselt Punase Risti kaudu Saksamaal asuva tütre jäljed. Ta hakkas kohe asju ajama, et teda samuti Rootsi saada. Vahepealsesse aega mahtusid Ainol lühikeseks jäänud õpingud Saksamaal; lahkumine Dresdenist; purukspommitatud Berliini traagika nägemine... Berliinis Kurfürstendammil kohvikus istudes kirjutas ta isale Stockholmi, et tema suurim soov on terve päts leiba.
Aino 20. sünnipäev möödus Halles ühe eesti professori peres, kus ta sai süüa nii palju jahuputru kui süda soovis.
Lõpuks jõudis ta Rootsi Malmösse, kus hinge tegid hellaks linnatuled — Saksamaal oli ju valitsenud pimedus. Algul elas ta ühes laagris, kus II maailmasõja lõppedes rootslased juubeldasid, aga eestlased ja lätlased nutsid, sest kodutee oli pikaks ajaks ära lõigatud. Seejärel siirdus Aino isa juurde Stockholmi.
Rootsis töötas Aino algul pansionaadis, siis läks suveks koos sõbrannaga „raha teenima“ turbarabasse; astus Stockholmi Ülikooli, õppides inglise keelt ja kirjandust. Abiellus 1947.a. Karl Müllerbeckiga. 1949.a. koliti Kanadasse Montreali.
Abikaasa oli lõpetanud Tallinna Tehnikumi maamõõtjana ja õppinud paar aastat Tehnikaülikoolis; seetõttu sai ta kergesti tööd. Samuti astus ta McGill'i Ülikooli, mille lõpetas 1952.a. ehitusinseneri kraadiga. Aino töötas pikka aega ettekandjana. Suureks sooviks oli ka ise õppima minna, aga see lükkus olude sunnil edasi. Varsti sündis perre kaks poega ja raha tuli kokku hoida.
Montrealis jätkas Aino eesti ühiskondlikku tegevust (koori oli ta astunud juba Stockholmis), lauldes dr. Roman Toi kooris ja olles ka sealse eesti kooli õpetaja. 1960.a. kolis pere Torontosse, kus Aino üks esimesi käike oli Toronto Eesti Segakoori proovile. Koorilaulule on Aino truuks jäänud tänaseni. Samuti alustas ta koos poegadega skautlikku tegevust; mõne aja pärast sündis perre ka kolmas poeg.
Kui lapsed olid suuremad, sai Aino teha teoks oma ammuse unistuse: minna edasi õppima. Toronto Ülikooli võeti ta lahkesti vastu ja ta saavutas bakalaureusekraadi 1971.a. Lõpukõnelejaks aktusel paluti just teda. Kohe jätkas ta õpinguid raamatukogunduse alal, üllatuseks anti talle stipendium University Open Fellowship Toronto Ülikooli poolt. 1974.a. — 49aastaselt — saavutas Aino Müllerbeck magistrikraadi. Seejärel töötas ta pikki aastaid mitmetes Scarborough raamatukogudes, nii raamatukoguhoidja kui ka juhatajana. Eriti meeldis talle töötada lastega, avades neile uksi raamatute maailma. Pildiraamatute põhjal sai korraldada toredaid lavastusi. 65aastaseks saades pidi ta töötamise lõpetama, siiski anti talle võimalus veel mõnd aega töötamist jätkata. Raamatukogus töötamisest on Aino Müllerbeckil haruldased mälestused ja sellega tegeleb ta nüüdki, kuid vabatahtlikult. Nimelt on ta olnud Torontos asuva puhke- ja põetuskodu Ehatare raamatukogu juhataja juba üle 10 aasta.
Ühiskondlikus tegevuses on Aino olnud alates varajasest noorusest: koolipõlves mängis kodutütarde keelpilliorkestris mandoolat, hiljem laulis koorides (praegu Estonia kooris). Bibliograafia Klubisse astus ta 1992.a., juba enne oma ametitöö lõpetamist. Seal on ta aastate jooksul olnud paljude ürituste eestvedaja ja praegugi on mõtted 18. märtsil emakeelepäeva raames tähistatava ürituse juures, mis kannab nime „Eesti keel ja meel — kuhu ja kuidas?“
Aino Müllerbeck oli õpetaja TES Täienduskoolides alates ajast, kui sai oma esimese ülikoolikraadi. Seal töötas ta kuni 1980. aastani, oleks jätkanud, aga igapäevatöö raamatukogus hõlmas ka mõningaid õhtuid, mis langesid kokku kooliõhtutega.
Alates 1999. aastast tegutseb Aino Müllerbeck Peetri koguduse arhiivitoimkonnas, olles koos Helmi Viksteniga selle juhataja. Samuti käib ta Elulugude Kirjutajate Rühmas, olles avaldanud oma kirjutisi kõigis kolmes köites Mälutunglad. Akadeemiliselt kuulub Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.
Peale abikaasa surma 2003.a. kolis Aino Müllerbeck elama Eesti Kodusse, kus ta on praegu sealse Kultuurringi juhataja, korraldades üritusi.
Aino Müllerbecki energiahulk on tohutu — sageli ei jaksa temast aastakümneid nooremadki kanda pooltki seda koormust mis suudab tema. Tegevus aitab ka mõtteid eluraskuste juurest tõrjuda — ja raske on tema elu tõepoolest olnud. Mitmed põgenemised, eluga riskimised, uuesti otsast alustamised, kodude rajamised. Kõige raskem on aga lähedaste kaotus. Ema suri üksi, perekonnast eraldi, Siberis. Isa jäi Rootsi, kus ta 1993.a. suri. 1995.a. lahkus siit ilmast Aino poeg — sellest suuremat kaotust pole vanemate jaoks olemas. 2003.a. suri abikaasa. Kuid raskeid kaotusi aitavad kompenseerida lähedased — eriti läheb Aino silm särama, kui ta kõneleb hoolitsevast pojast Ericust, kes elab New Yorgis; samuti lapselastest, kaksikutest Kristjanist ja Andresest. Poisid on 18aastased, esimene neist õpib ülikoolis ja teine ühes akadeemias. Sugulasi on Ainol vähevõitu, see-eest aga palju hõimlasi, kes on ta kenasti enda hoole alla võtnud — eriti minia Ilo Maimets.
Oma praeguse eluga Eesti Kodus on Aino Müllerbeck igati rahul ning samamoodi nagu 10aastaselt soovib ta ka nüüd, et ei peaks enam kunagi kolima. Kaotused on olnud rasked, aga nendele ei saa oma elu üles ehitada. Usk ja mitmekülgne tegutsemine on olnud heaks balsamiks hingele.