Toronto seltskondlikus elus ja kultuurilises tegevuses tuntud Aino Müllerbeck tähistab 19. veebruaril oma 80. sünnipäeva. Juubilar sündis 1925.a. sõjaväelase Johannes ja Aliide Eisenbergi (hilisem Raudmäe) ainukese lapsena. Kaitseväe juhtkonna edutamiste ja ümberpaigutamiste tõttu tuli perekonnal elada ja töötada mitmel pool Eestis: Tallinnas, Paides, Viljandis, Valgas ja Valgamaal Karula vallas.

Elukoha vahetuste tõttu tuli ka Ainol mitmel korral kooli vahetada, kuid oma küpsustunnistuse sai ta Valga Ühisgümnaasiumi lõpetamisel 1943.a. Kuigi ta lõpetas kooli cum laude (kiitusega), ei saanud ta Tartu Ülikoolis õpinguid jätkata. Ülikooli pääsemise eeltingimuseks oli Saksa okupatsioonivõimude poolt kehtestatud aastane tööteenistuskohustus Saksamaal. Kuna noor neiu ei tahtnud kodumaalt ja omaste keskelt lahkuda ning võõrast võimu teenima minna, otsustas ta olukorra lahenemiseni astuda Kehtna Kõrgemasse Kodumajanduskooli. Vaevu sai ta seal õppetööd alustada, kui kool suleti rindeolukorra tõttu veebruaris 1944. Edasiõppimise võimaluse puudumisel otsustas Aino asuda vabale algkooliõpetaja kohale Valgamaale Iigastesse, mis oli ta isale Vabadussõja teenete eest antud autasutalu lähedal. Talu pidasid sel ajal Aino ema ja vanaisa.

Rinde kokkuvarisemisel õnnestus Ainol Eestist põgeneda 21. septembril 1944 Laplandi pardal Saksamaale. Isa oli sel ajal oma rügemendiga Peipsi ääres rindel. Üksus sattus aga venelaste "kotti", kuid isal õnnestus rõngast välja pääseda ja oktoobri lõpul 1944 üle lahe Soome jõuda ning sealt soomlaste abiga Rootsi minna. Emal, kes oli kodus Valgamaal, põgenemise võimalust ei olnud. Ta küüditati 1949.a. Siberisse, kus suri 1955.a.

Punase Risti vahendusel õnnestus Ainol ja isal teineteist leida ja isa nõutas Aino Saksamaalt Rootsi. Aino jõudis Stockholmi aprillis 1945 ja sama aasta sügisel astus Stockholmi Ülikooli filoloogia fakulteeti, peaainena inglise keel ja kirjandus. Aino abiellus 1947.a. siis veel insenerikutse poole pürgiva Karl Müllerbeckiga.

Õpingud ülikoolis tuli pooleli jätta abikaasaga Kanadasse ümberasumise tõttu 1949.a. Esialgu jäädi peatuma Quebeci provintsi Gaspé külla, kuid siirduti peagi edasi Montreali. Aino toetusel lõpetas abikaasa Karl McGill'i University inseneriteaduskonna. Paremad tulevikuväljavaated tõid perekonna, mis nüüdseks oli kasvanud kolme poja võrra, 1960.a. Torontosse.

Siin asus Aino ka enda haridust täiendama. Ta lõpetas Toronto Ülikoooli BA (bacalaureuse) kraadiga 1971.a. ja valiti kaaslõpetajate poolt kursuse lõpuaktusel tervitama ülikooli ("Toast to the university"). Aino jätkas oma stuudiumi ja saavutas raamatukogunduses (Library and Information Sciences) magistrikraadi 1974.a. Edukat õppetööd hinnati ülikooli poolt talle "University of Toronto open fellowship" stipendiumi andmisega.

Ülikooli lõpetamise järel töötas Aino raamatukoguhoidjana Scarborough linnaraamatukogudes, juhatajana Malvernis ning hiljem Agincourt'i raamatukogudes. 65. eluaasta ja sellega pensioniea kättejõudmisel pikendati ta teenistusaega kolme aasta võrra kuni 68. eluaastani.

Pensionieas intensiivistus Aino vabatahtlik ühiskondlik tegevus, mis oli ja on talle südamelähedane.

Varem oli ta töötanud lühemat aega õpetajana Montreali Eesti Täienduskoolis ja 10 aastat Toronto Eesti Täienduskoolis. Oli olnud ka hundujuhiks 1961—1965 Lembitu lipkonnas Torontos.

Aino on Tartu Instituudi juures arhiivinduse ja raamatukogundusega tegeleva vabatahtlikest koosneva Bibliograafia Klubi liige 1990. aastast, kus on tegutsenud seniajani. Oma aktiivsuse ja mitmekülgsete võimete rakendamisega on ta tõusnud klubi juhtivate ja hinnatavamate liikmete hulka.

Eriti kerkis Aino esile oma organiseerimisvõimega klubi suurüritusel "Kaugel kodumaast — 50 aastat", kus ta oli kandvaimaks kaaskorraldajaks. Sellele järgnenud Bibliograafia Klubi kultuurilises tegevuses on Aino klubi liikmetest üks aktiivsemaid ürituste algatamisel, nende kavandamisel ning läbiviimise organiseerimisel. Ürituste loetelu ei mahu ajalehe veergudele, kuid võiks siin nimetada mõnd:

Kirjanik Arved Viirlaid 75 (1997);

Ajakirjanik ja luuletaja Hannes Oja 80 (1999);

Naer on terviseks (2002) ja II (2003);

Laulupeod läbi aegade: ajalooline ülevaade (2004);

Teel tundmatusse tulevikku: Eestist põgenemise 60. aastapäeva tähistamine (2004).

Peale eelpoolnimetatud aega ja energiat nõudvate ülesannete on Aino tegev veel E.E.L.K. Toronto Peetri Koguduse arhiivitoimkonna ühe juhatajana ja on 1996. aastast alates Ehatare raamatukogu juhataja. Oma uues elukohas Toronto Eesti Kodus, kuhu asus peale abikaasa surma 2003.a., valiti ta sealse kultuuriringi esinaiseks, kus on algatanud mitmeid üritusi, nende hulgas juhendab Elulugude Kirjutamise Rühma.

Aino võitleb eesti keele puhtuse eest ja tarbetute võõrsõnade sissetoomise vastu. Ta jälgib eesti keele arengut, püüab kaasa aidata selle säilimisele ning usub eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimisvõimesse, kui me selle oma südameasjaks teeme. Oma tõekspidamiste ja veendumuste kohaselt õpetab ta lapselastele Kristjanile ja Andresele eesti keelt ning meenutab neile nende eesti päritolu ja selle tähtsust ning väärtust.

Jälgides Aino senist laiaulatuslikku tegevusvälja peame paratamatult tõdema, et ta on omaks võtnud põhimõtte end jäägitult rakendada eesti ühiskonna teenimisele, vaatamata ettetulevatele eluraskustele.

Muusika ja laul on Aino teine loomus. Laulukooris laulmises täitub tal tänavu 60 aastat. See algas Stockholmi Eesti Segakooris, hilisema nimega Juhan Aaviku koor, Kanadasse jõudmisel ühines ta Montreali Eesti Segakooriga (Segakoor Estonia) ja praegu on Toronto Estonia Koori aktiivne liige. Siin ei tohiks nimetamata jätta kuulumist Bibliograafilisse segakoori "Vares", kes on peale klubisiseste esinemiste laulnud ka mõnel klubi üritusel, viimati segaeeskavalisel "Naer on terviseks".

Aino ei ole võõras ka ajakirjandusele. Varem ilmunud kahes Toronto eesti ajalehes võisime sageli artiklite all märgata Aino Müllerbecki nime; see on jätkunud peale ajalehtede ühinemist "Eesti Elus".

Akadeemiliselt kuulub ta Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.

Eestlaste Kesknõukogu Kanadas vääristas 2003.a. Aino Müllerbecki Kanada Eestlaste teenetemärgiga eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud teenete eest.

Soovime juubilarile jätkuvat tahet ja energiat veel paljudeks aastateks juhtivalt tegutsemiseks Välis Eesti kultuuripõllul.

Märkmed: