Need, kes teavad seda energilist naist, ei taha uskuda oma kõrvu – „sa saad juba viiekümneseks...?!“. Ise tunnen sünnipäevalast 16 aastat ega ole kordagi näinud, et ta oleks murdunud rasketes olukordades, kuigi ta on neid pidanud üksjagu üle elama. Kunagi pole ta kaotanud oma positiivset ellusuhtumist. Aino elumotot tsiteerides: kui üks uks läheb kinni, läheb kusagil mujal teine kindlasti lahti.
Aino Siebert sündis Tallinnas Stalini surma-aastal ja päeval, mil Nõukogude Eesti tähistas saluutide saatel oma sünnipäeva. Eestis valitses sügav totalitaarne süsteem. Kodune eestimeelne kasvatus ja Ameerika Hääle saadete regulaarne kuulamine panid noore neiu tundma valutekitavat igatsust vabaduse järele. Ta ise meenutab, et jälgis õhtuti kodurannal jalutades laevade tulekut kaugetest maadest, kuid ka Punaarmee sõdurite igapäevast marssimist muulile, kus nad projektorite abil valgustasid merd. otsides sotsialistlikust vanglast põgeneda soovivaid kodanikke. See tekitas noores inimeses vastuolulisi tundeid – ühelt poolt ametlik propaganda ja teiselt poolt rahvuslik kodune kasvatus, kus keelati valetamine ning silmakirjalikkus.
Kes teab, milliseks oleks kujunenud juubilari saatus, kui Merivälja kodumaja uksele ei oleks koputanud ema kirjasõbra sugulane Soomest, kes armus 17-aastasesse peretütresse. 9 kuud hiljem seisis neiu ühe kohvriga tollase Leningradi Soome vaksalis ja ootas Helsingisse minevat rongi – üksinda ja ilma keeleoskuseta. Uuel kodumaal ei jäänud ta hätta, vaid õppis kiiresti kõikides tingimustes seisma tugevasti kahe jalaga maa peal. Julgete, raske Talvesõja läbiteinud soomlaste emantsipatsioon ning avatus oli, nagu juubilar ise tihti räägib, hea elukoolitus neile, kes tulid raudse eesriide tagant. Naaberriik võttis Aino südamlikult vastu, pakkudes talle nii passi kui suurepäraseid võimalusi edasiarenemiseks.
Tänaseni on ta suhted sugulasrahvaga soojad. Kolinud 1984. a. Saksamaale, astus ta Saksa-Soome Ühingu liikmeks ja võtab tänaseni aktiivselt osa seltsi tööst. Sellele lisaks on hällilaps alati ka eestlaste erinevates organisatsioonides agaralt kaasa aidanud.
1992.a., mil Eestis taastati demokraatia, soovis oma südames eestlaseks jäänud Aino Siebert aidata kaasa demokaatia ülesehitamisele Eestis ning asus tööle Bonni Suursaatkonda. Peale piiride avamist olid Eesti riiklikud struktuurid kokku varisenud ning vajasid uuesti organiseerimist. Pioneeriaeg diplomaatilise esinduse ülesehitamisel polnud kerge, tööpäevad venisid südaööni, kuid kolleegide omavaheline kokkuhoidmine ning abistamine aitasid vastu pidada. Tasapisi stabiliseerus olukord ning kui saatkond kolis üle Saksamaa uude pealinna Berliini, asus juubilar elama Karlsruhe lähistele, kus ta abikaasa tegeleb teadusliku tööga. Nüüd oli saabunud aeg mõelda iseendale. Poisid olid kasvanud suureks ning Ainol oli lõpuks aega tegelda oma ammuste unistuste — lugemise ja kirjutamisega. Tänaseks on ta olnud mitmeid aastaid aktiivne kirjasaatja nii kodu- kui väliseesti ajakirjandusele. Erilise heameelega portreteerib ja fotografeerib ta inimesi. Oma iseloomult ei ole Aino Siebert kaasajooksik, vaid tal on alati olnud julgust faktide otsimiseks, olukordade analüüsimiseks ja iseseisvate järelduste tegemiseks. Tema otsekohesus pole talle sugugi toonud ainult sõpru. Kriitikast hoolimata ja oma positsioone kaitstes on ta aga julgenud käia oma teed. Juubilari ja ta abikaasa Werneri kodu uksed on alati olnud lahti sõpradele ja kaasmaalastele — mitmed üliõpilased ja teised abivajajad on leidnud seal ees kaetud laua, voodi ja kodusoojuse.
Saksa-Eesti Foorumi juhtkonna ja liikmete nimel juubilarile palju õnne ja tervist soovides
Evi Hannemann
Juubilari kooliõdede nimel saatis talle meie lehe kaudu õnnitluse Anne Saksakulm Eestist.
Ka Eesti Elu toimetus lisab siia oma juubeliõnnitleused Aino Siebertile, kes on üks meie aktiivsemaid ja viljakamaid kaastöölisi, pakkudes lugejatele järjekindlalt huvitavaid kirjutisi rikkalikus värvigammas ja väga erinevatest eluvaldkondadest.
Palju õnne, edu ja teravat sulge ka tulevikus!