Eesti Naisüliõpilaste Selts, kuhu Aino kuulub juba Tartu üliõpilaspäevist peale, õnnitleb oma austatud vilistlast tema haruldase juubeli puhul.
Aino Loosberg sündis 31. jaanuaril 1917 Tallinnas. Isa Johannes oli kaugesõidukapten ja mereväeohvitser, ema Elfriede oli tegev naisliikumises, e.g. Noorte Naiste Kristlikus Ühingus abipresidendiks. Ainuke vend Paavo nägi ilmavalgust kaks ja pool aastat hiljem.
Aino hakkas juba viieaastaselt klaverit õppima ja mainib ühes intervjuus, et temal tegelikult ei olnud nn. mängu-lapsepõlve. Teised lapsed läksid õue mängima, aga vanemad soovitasid talle selle asemel klaverit harjutada. Ja Aino, kuulekas tütar, nõustus ja mängis ja harjutas ja harjutas. Tulemuseks oli, nagu me kõik teame, väga edukas karjäär pianistina ja eriti pedagoogina.
Esimene etapp tema elust oli muidugi Tallinna Konservatooriumis, mida ta oli valmis lõpetama 1941. aasta kevadel. Sellele tegi lühikese lõpu kommunistlik okupatsioon, mis otsustas hoopis Aino konservatooriumist välja visata, oletatavasti tema vanemate „kodanliku“ tagapõhja tõttu. Õnneks lõppes esimene okupatsioon sellesama suve jooksul ja Aino sai lõpueksamid üliedukalt sooritatud sama aasta oktoobris.
Aga andekale noorele naisele ei olnud küllalt ainult konservatooriumist, tema tahtis Tartu Ülikooli minna! Tema oma valik oli arstiteadus, kuhu ta võistluseksamitega juba vastugi võeti, aga millise vanemad täiesti maha laitsid, kuna see „polnud sobiv naisterahvale“. Sama saatuse osaliseks sai tema teine valik, arhitektuur. Lõpuks otsustas Aino juura kasuks, sest nagu ta ütles ühes intervjuus, „tahtsin minna kaitsma kõiki neid noori naisi, kes ei tohtinud õppida aineid, mis naistele ei sobinud“ ja seda ta saigi Tartus õppida kaks aastat. Seal sai temast ka Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige.
Peale seda „elu tungis sisse“ ja järgnes keeruline kodumaalt põgenemine. Aino perel õnnestus põgeneda alul Soome, sealt viis teekond Rootsi ja lõpuks Montreali, Kanadasse, kuhu Edmund ja Aino Waldin saabusid 1951. aastal kolme pojaga: Thomase, Peteri ja Jan-Pauliga. Montrealis sündis veel poeg Mikael ja 1954. aastal asusid nad edasi Torontosse, kus sündis ka nende ainuke tütar Lena.
Algus oli raske nagu suuremal osal meie põgenikest: tuli end n.ö. maksma panna. Nii Aino kui ka abikaasa Edmund sukeldusid eesti ühiskonda ja aitasid kaasa kus vaja. Aino töötas isegi ühe aasta Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolis IV klassi juhatajana ja muusikaõpetajana. Mitmedki mäletavad sealt tema koostatud laulumänge ja muid muusikalisi esinemisi. See kõik sündis perekonna kasvatamise ja selle eest hoolitsemise kõrval - viie lapse emana olid Ainol käed tööd rohkem kui täis.
Aino sai peagi tuntuks eesti ühiskonnas väga hea ja populaarse klaveriõpetajana. Esialgu toimus õpetamine oma kodus, aga peagi kasvas õpilaskond nii suureks, et stuudio tuli kolida südalinna Heintzmanni hoonesse. Aino Waldini klaveristuudio iga-aastased õpilasõhtud/esinemised olid elavaks sündmuseks Toronto eestlaste peres. Ka esines ta solistina ja saatjana ning tema klaverihelisid on kuulda olnud raadios nii Kanadas, USA’s kui ka Euroopas. Ja juba 1971. aastal asus ta tööle Toronto Kuninglikus Konservatooriumis klaveriõpetajana, väga kõrgelt hinnatud õppejõuna.
Konservatooriumis ta ei töötanud mitte ainult õpetajana, vaid võttis ka elavalt osa fakulteedi tööst, olles seal eksamineeriaks, „adjucator’iks“ (kohtunik, kes hindab muusikavõistlustel osavõtjate saavutusi ja määrab, kes saab esimese, teise jne. koha), tegi kaastööd konservatooriumi trükistele ja oli kaua aega „Faculty association’i“ juhatuse liige. 2011. aastal avaldas konservatoorium talle erilist austust „for 40 years of excellent teaching“.
Aino on õigusega uhke oma järeltulijate üle ja eriti üks neist, pojapoeg Lucas Waldin, on teinud juba rahvusvahelise nime dirigendina. Ta on praegu Edmontoni sümfooniaorkestri peadirigent, aga on ka väga oodatud külalis-dirigent nii USA-s kui Euroopas.
Aino elab ikka Torontos. Ta hing on ikka veel elav ja vaim terane, ainult keha ei kuula enam hästi sõna ja seepärast on tema asukoht nüüd ühes väga mõnusas hooldekodus. Ta on oma elu ja saatusega kokkuvõttes üsna rahul ja Eesti Naisüliõpilaste Selts soovib talle veel palju ilusaid päevi.
M.T.
