Juuli viimasel nädalavahetusel toimub Sinimägedes traditsiooniline kokkutulek, kus meenutatakse kõige verisemat lahingut, mis eales Eesti pinnal on peetud – see on Sinimägede oma; samas on tegu ka kõigi 1944. aasta kaitselahingute mälestamisega. 1940. aasta hääletust alistumisest tekkinud häbi pesti maha – paraku küll võõras vormis.
Artikkel Põhjarannik: http://pr.pohjarannik.ee/?p=10...
1965. aastal sündinud ja 1991. aastal TÜ ajalooteaduskonna lõpetanud Toomas Hiio on enda sõnul Sinimägede teemaga seotud läbi juhuse. Kui inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvaheline komisjon kümmekond aastat tagasi oma raportit kirjutas, jäi tema hooleks sõjategevuse poole kajastamine/kirjutamine.
Ajalookirjandus
Tema töörühmal oli võimalik käia Saksa sõjaarhiivis Freiburgis ja sealt hulga dokumente kopeerida. Hiio sõnul sai tema töörühm ajaloo jaoks lisada nii mõndagi, mida varem ei teatud, sest erisugustel põhjustel ei oldud Saksa sõjaarhiivis eriti käidud – vähemalt nii suures ulatuses ei oldud dokumente kasutatud.
Ka palus kirjastus Varrak tal toimetada Mart Laari selleteemalisi raamatuid (“Sinimäed 1944. Teise maailmasõja lahingud Kirde-Eestis”, “Emajõgi 1944. Teise maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis”, “September 1944. Otto Tiefi valitsus”, “Saaremaa 1944. Eesti Laskurkorpuse kannatuste rada”) ja 2012. aastal ilmunud “Sõjaajaloo aastaraamatusse” kirjutas ta ülevaate Eesti üksustest II maailmasõjas Saksa sõjaväes. See materjal on ka internetis kättesaadav Eesti sõjamuuseumi koduleheküljel.
Eesti ajaloolased peavad 1944. aasta lahinguid Eestis ülioluliseks, samuti on üht-teist ilmunud nende kohta Venemaal - nii artiklite vormis kui veebis. Hiio sõnul on teema poliitiliselt tähtis ametlikule Venemaale, et “Eestit sellega kiusata, kui vaja”. Vene poolel on tehtud asjakohaseid uuringuid, aga suur osa kirjutistest on Hiio sõnul ikka nõukogude ajal kirjutatu kordus või laiendus.
Kõneldes näiteks vastavalt Punaarmee inimkaotustest Sinimägedes, on Ülo Taimre ajakirjas Võitleja esitanud arvu 170 000, Saksa poolel vastavalt 10 000. “Pikka aega ei soovinud Vene ajaloolased Sinimägedes kantud kaotustest üldse rääkida, kuid viimasel ajal on hakatud mõningaid arve siiski esitama. Vladimir Rodini esitatud andmete kohaselt ulatusid Punaarmee kaotused 6. augustil koostatud raporti kohaselt 8166 langenu ja 10 789 evakueeritud haavatuni. Samas ei maini Rodin, mis ajavahemikku need arvud puudutavad, ka on ebaloogiline raportis esitatud suhe langenute ja haavatute vahel,” oponeerib Laar oma raamatus “Sinimäed 1944″ (lk 324-325) mehele, kes omakorda on oponeerinud tema artiklitele.
Polnud mõttetu vastupanu
Hiio sõnul on vähene huvi seotud sellega, et Vene arhiivid on suhteliselt raskesti ligipääsetavad. “Teiseks on see seotud ka sellega, et 1944. aastal toimus suur läbimurre Valgevenes ja kiire edasiliikumine ka teistel rinnetel – meie vaatepunktist on Sinimäed muidugi väga olulised, aga suure Venemaa poolt vaadatuna on tegu ühega paljudest lahingutest. Narva rinne ei olnud 1944. aasta kontekstis maailma naba – meenutagem, et algas Normandia dessant; lahinguid peeti Itaalias; rääkimata sellest, mis toimus Vaiksel ookeanil; inimohvrite ja rakendatud jõudude seisukohast oli kahtlemata olulisem see, mis toimus Valgevenes – väegrupi Mitte purukslöömine. Me ei saa unustada ka suviseid lahinguid Karjala rindel, mida soomlased nimetavad oma tõrjevõiduks,” räägib Hiio.
Põhjaranniku küsimusele, mis tähendus on Eesti jaoks 1944. aastal Ida-Virumaal toimunud lahinguil, mis päädisid Sinimägedes suvel 1944, vastab Hiio: “Sõjaliselt oli tegemist operatsiooniga, kus Punaarmee üritas juba jaanuari lõpust ja veebruari algusest sundida Saksa vägesid Eestist ja Lätist taganema – Narva rinde lõik oli sealjuures üks olulisemaid kohti. Teine põhjus oli neil see, et kui Soome lahe lõunaosa oleks läinud Punaarmee kätte, oleks soomlased üsna pea pidanud asuma rahuläbirääkimistesse – see on palju varem, kui nad asusid tegelikult septembris. Eestile tähendas see muidugi seda, et Punaarmee jõudis Eestisse pool aastat hiljem ja peaaegu kolmveerand aastat hiljem, kui oleks jõudnud juhul, kui veebruaris-märtsis oleks Saksa väejuhatus Eesti kaitsmisest loobunud.”
Hiio ei kiida samas eriti kaasa väitele, et võitlused Sinimägedes võimaldasid väga paljudel emigreeruda. “See väide on natuke kahtlane. Inimesed siiski lootsid viimase hetkeni, et kodumaalt lahkuda ei tule. Seda näitab ka Saksa ülevedude statistika: evakueerimislaevad, mis olid Tallinna sadamas, läksid ikka üsna tühjalt ära veel septembri keskel. Inimesed ei hakka põgenema, kui veel tundub, et on rahulik – eriti kui ka propaganda räägib, et Eestit hoitakse igavesti -, vaid siis, kui surm on silme ees,” ütleb Hiio.
Avaramas vaates on Sinimägede lahingul ideoloogiline tähendus. “See oli suuresti esimene kord pärast Eesti okupeerimist 1940, kui eestlased väga suures ulatuses Punaarmeele vastu hakkasid, see oli suuresti kättemaks. Seda esitas nõnda selleaegne propaganda, aga enamasti tugineb propaganda sellele, mis tegelikult on olemas. Uuem rahvaajaloo-kirjandus on eestlaste osa mõnevõrra võimendanud – justkui olekski paar Eesti pataljoni rinnet hoidnud. 2005. aastal kirjutasin artikli, kus arvutasin välja, et 1944. aasta juulis, kui sakslased olid osa oma vägesid viinud raskematesse rindelõikudesse Valgevenes, aga mõned ka Soome, olid jalaväepataljonidest pooled Eesti omad. Aga lisaks jalaväele on veel suurtükivägi, spetsiifilised eriüksused ja palju muud,” räägib Hiio.
“Siin rahvas rahvale ulatanud on käe”*
Sinimägede lahinguteks peetakse üldiselt aega 24. juulist 10. augustini, mil Punaarmee otsustas, et ei punnita enam sealt läbi murda, ja suundus lõuna poole.
Hiio sõnul on protsentuaalselt raske välja tuua, kes Sinimägede lahingus sõdisid, sest iga ajahetke kohta pole olemas nimekirja ja lisaks on erisugused nimekirjad: koosseisuline, päeva-, lahingu-, kaevikukoosseis.
Igatahes võitlesid Sinimägedes väegrupi Nord järgmised armeegrupile Narwa allunud väekoondised: SSi III Germaani soomuskorpus (juhataja Felix Steiner), millele allusid 11. SS-diviis Nordland (mille põhijõuks olid norralastest ja taanlastest moodustatud rügemendid Norge ja Danmark; viimases oli ka palju n-ö välissakslaseid, Volksdeutsche - Rumeenia sakslased, näiteks), 20. Eesti SS-diviis [diviis on 15 000 meest, aga kõik nad ei olnud ju Narva rindel - osa olid väljaõppel, osa olid tagavarapataljonis], hollandlastest koosnev 4. SS-brigaad Nederland, flaami SS-pataljon Langemarck ja vallooni SS-pataljon [pataljon 500 meest] Wallonien ning mereväe jalaväepataljon Ostland koos väiksemate üksuste ja armeegrupile alluvate tuletoetusüksustega.
Hiio sõnul ei saa ka unustada, et iga Saksa diviisi juures olid sõjaväe abiteenistused, kes sel ajal olid väga suures osas värvatud Punaarmee sõjavangide hulgast, pluss hulgaliselt ehitusüksusi, mis olid samuti formeeritud rahvusprintsiibil Punaarmee vangide hulgast, aga ka venelased Eestist, eriti Petseri maakonnast – neist vähemalt kaks ehitasid positsioone Narva rindel.
Igal aastal näeb seetõttu ka Sinimägede kokkutulekul paljude Euroopa Liidu riikide lippe ja Norra omi.
Pahatihti unustatakse Hiio sõnul, et Sinimägede operatsioon oli kõigi kolme väeliigi, õhu-, maa- ja mereväe operatsioon – näiteks samal ajal peeti Narva lahes tõsiseid merelahinguid ja päris mitu laeva lasti seal ka põhja. Samuti peab mainima meredessanti – peamiselt Meriküla oma, mis oli samuti eri väeliikide koostööoperatsioon. Punaarmee püüdis 1944. aasta veebruaris merejalaväe brigaadi dessandiga Krivasoo kotist Auverest põhja poole rünnanud Punaarmee üksustele tuge pakkuda. Merikülas maabusid 517 Nõukogude võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel ja neist jäi ellu vaid mõni võitleja.
Hiio leiab, et Eesti pool sageli rõhutab seda, et eestlased andsid Punaarmeele korralikult vastu, ning unustab, et seda tehti Saksa sõjaväe osana ja teiseks koos paljude teistega. Vene ajaloolased jälle rõhutavad seda, et SS-lased võitlesid seal. Hiio sõnul leiab see ka Läänes tänuväärse pinnase, sest sõnaühend SS on saanud saatana sünonüümiks. Samas on fakt, et Jüri Uluots, kes oli Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid täitev viimane seaduslik peaminister, toetas mobilisatsiooni Eestis, sest nägi suuremat kurja Punaarmees.
Eestlased ei olnud SSi kui poliitilise organisatsiooni liikmed. USA kongress otsustas külma sõja ajal, et baltlastele ja ukrainlastele, kes Saksa sõjaväkke mobiliseeriti, ei laiene sõjakurjategija staatus.
Kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa toob välja selle, et Punaarmee tungis peale kogu Idarindel ning vaid Sinimägedes suudeti ta kuudeks peatada ja ohvrite poole suhe oli enam kui kümnekordselt punaarmeelaste kahjuks. “Taktika oli vale. Käsk oli antud ja muudkui saadeti võitlejaid surma. Venelasi hukkuski II maailmasõjas eelkõige seetõttu nii palju, et inimmass saadeti vaenlase kuulipildujate ette ja politrukid valvasid püstoliga selja taga,” räägib Suurmaa.
Erisugused totalitaarrežiimid
Sinimägede kaitsjad rõhutavad, et nad ei võidelnud Hitleri eest, vaid punase laviini vastu, kel hiljem õnnestus siiski pool Euroopat vangistada.
Lavastaja Elmo Nüganen, kel valmib praegu suurfilm “1944″, on Põhjarannikule öelnud: “Kui suur vahe oli ühe võimaliku eestlase saatuse või teise ja kolmanda oma vahel? Üks õppis Tondi sõjakoolis – 1940. aastal oli valmis ka Eestimaad kaitsma, kui oleks käsk antud, aga käsku ei tulnud. Kuna ta oli elukutse valinud, pandi talle 1941. aastal viisnurk pagunite peale, ta viidi Venemaa sügavustesse töölaagrisse ja sealt toodi Velikije Luki alla rindele.
Teine tõmbas selga võõra riigi mundri, sest nägi selles ainukest võimalust Eestit kaitsta. Või siis noored mehed, kes ei tahtnud ei ühte ega teist vormi, kes leidsid võimaluse putkata üle Soome lahe. Need soomepoisid, keda oli üle 3000. Mille poolest nad erinevad? Kes neist on siis esimese vabariigi või praeguses mõistes Eestimaa reetur?”
Roomakatoliku preester, tuntud kirjastaja, kauaaegne raadioajakirjanik ja õppejõud Vello Salo, kes esmalt oli Soome poiss (vt eestlased, kes ei tahtnud panna selga Saksa vormi, küll aga võidelda Punaarmeega ja sestap mindi Soome), 1944 aga tuli Eestisse ja liitus Pitka poistega, on öelnud: “Munder võis meil vale olla, aga vaenlane oli kahtlemata õige.”
Kirjastus Grenader andis 2008. aastal välja ülipopulaarseks osutunud suure kõvakaanelise rohkelt illustreeritud albumi “Eesti Leegion sõnas ja pildis”.
* Sõdurilaulust “Oli kodu meil sisemaa põldude vöös”
