Pühapäeval, 27. juunil oli kavandatud järjekordne Geislingeni gümnaasiumi kasvandike kokkutulek, seekord Revali hotellis Riias. Kuna olime abikaasaga mõlemad selle kooli õpilased, siis leidsime, et meie kohus on sellest osa võtta.

Kõigepealt pidi muidugi Eestisse lendama. Auto laenasime minu tädipoja poja teenistujalt kuuks ajaks koos vastavate paberite ja volikirjadega. Kui küsisin, kas Lätti sõiduks on mingit eriluba tarvis, vastati, et nüüd, kui euro on igal pool, on piiri ületamine sama lihtne kui Läänemaalt Pärnumaale sõitmine. Hakkasime siis Riiga sõitma. Auto lõi ilusasti nurru ja Eesti-poolne „Via Baltica“ oli väga heas korras. Lahkusime kodumaalt Heinastes ja ületades 150 m eikellegimaad, olime Ainazis. Seal pidasid meid kinni kuldpagunitega rohelises vormis lätlannad. Näitasime uhkusega ette oma Eesti passid ja autopaberid. See tekitas naishiiglasest piiriametnikule meelepaha ja ta hakkas vene keeles sõimama. Kuna minu Saksamaa Vene tsoonis õpitud vene keel piirdub ainult nende sõnadega, mida ühes perekondlikus ajalehes ära tuua ei või, siis kehitasin õlgu ja ütlesin inglise keeles „sorry, but I don't understand.“ See ajas selle amatsooni üpris marru ja ta hakkas kordama ühte fraasi, mis foneetiliselt kõlas umbes nii: “estonska parusski kavarit”. Õnneks tuli juurde ka üks kõhnem ametnik, kes oskas öelda „no good“ ja kutsus Eesti poolt kohale piirivalveametniku, kes kõigepealt soovitas mul lätlaste nina alt ära taganeda, et asja rahulikult uurida saaks.

Tuli välja, et minu autoga kaasa antud volikirjal puudus notari tempel, aga seda templit võib saada ka Häädemeeste vallavanema käest, ainult et peab ootama esmaspäevani. Muidu ta lubas auto parkida oma järelvalve all olevale platsile, Eesti pool piiri. See ei sobinud meile sugugi, sest pidime kolme tunni pärast Riias olema. Jätsime auto kuhu lubati ja kõndisime külmalt üle Läti piiri, kus meid ei tahetud enam nähagi, et oodata Riia bussi, mis pidi tulema pooleteise tunni pärast. Võibolla oleks siis saanud kokkutuleku lõpuks sinna. Piiripunkti jõudis aga varsti suur transportveok, 32 rattaga ja magamiskabiiniga. Kuuldes, kuidas veokijuht lätlasest piiriametniku puhtas eesti keeles õigesse kohta saatis, tuli mul idee küsida, kas noormees juhuslikult Riiga sõidab. Ütles, et sõidab küll, kui tahad, tule kaasa. Ütlesin, et mul on naine ka kaasas. Ka see sobis, ainult et nendes veokites võib ainult kaks inimest ees sõita, sellepärast peab naine magamiskabiini pugema ja kui on näha politseid, kardina ette tõmbama.

Oli tore sõita kõrgel, nagu laeva komandosillal. Juht oli umbes 30-aastane, tätoveeritud käsivartega ja kandis „bandanna“ rätikut ümber pea. Tema leksikon oli vürtsitatud viietäheliste eestikeelsete sõnadega, mis vastavad umbes ingliskeelsetele neljatähelistele sõnadele. Resultaat oli, et noormees ütles „vabandage, proua“ iga paari lause järgi. Voodi all oli väike külmutuskapp õlletagavaraga, mida meie võõrustaja siiski üsna mõõdukalt pruukis. Ka oli ta pidevalt ühenduses teiste suurveokitega mõlemas suunas, et saada ja anda informatsiooni liikluspolitsei kohta. Peale kõige oli ta väga hea sõitja. Kui kuulis, et ma tunnen tema kauget sugulast Mihkel Hansenit ja seletasin, mis „smokey the bear“ tähendab, lubas ta otse Riia linna keskele sõita. Seda ta tegigi. Sõitis Riia SAS viietähelise hotelli ette, kuhu harilikult ainult limusiinid saabuvad. Omaette manööver oli minu abikaasa kuueastmelisest redelist allasaamisega, eriti kuna ta kandis peoriideid ja kitsast seelikut. Saime sellega toime, teenides kohalike taksojuhtide aplausi. Tänasime oma uut sõpra, kes hirmsa müraga sealt kiiresti kadus, ära ootamata naaberrahva politseid. Tema tee viis edasi Vilniusesse.

Kõigepealt oli vaja Läti raha. Hotellis oli selleks masin. Igaks juhuks valisin kõige suurema summa, mida ekraan näitas, sest see paistis võrdlemisi väike olevat. Pärast tuli välja, et seda Eesti kroonideks vahetades oli mul küllalt taskuraha ülejäänud kolmeks nädalaks. Sõitsime siis Reval hotelli otsima. Tuleb välja, et neid on kaks, Reval Riga ja Reval Latvia. Muidugi sõitsime esmalt valesti. Tuli välja, et ESTO avatseremoonia hilines ja selletõttu hilines ka Geislingeni kokkutulek. Olime abikaasaga esimestena kohal. Kiitust veokijuhile!

Kokkutulekul kiitsime Texasest pärit koolivenna hiigelpanust geislinglaste elulugude kirjastamisel ja kuulasime Rutt Tulvingu loengut Narvast. Pildile ilmus 25 osavõtjat. Pärast seda mälestuste maailmas viibimist läks igaüks oma teed. Sõime lõunat koos minu kahekordse koolivennaga, Geislingenist ja Torontost ning tema abikaasaga. Revali toit oli väga maitsev. Et buss tagasi Pärnu poole lahkus alles pool kaksteist, otsustasime osa võtta gala-kontserdist vanas Riia ooperimajas. Kohale jõudes ei olnud piletimüüjat kusagil. Soovitasime sõpradel sisse minna, jäädes ise ootama. Natukese aja pärast lehvitas koolivenna abikaasa teiseltpoolt barjääri kahe piletiga. Oli väga meeldiv üllatus. Küsides, palju me võlgneme, vastas ta, et räägime hiljem. Leidsime end esimeses reas. Seal oli enne paar haridusministeeriumi nõunikku, keda lätlasest kohanäitaja ära liigutas. Meil olid ju piletid. President Rüütel istus loozhis, just minu pea kohal. Meie väga ettevõtlik sõbranna oli sisse minnes Eesti haridusministril nööbist kinni võtnud ja talle selgeks teinud, et kaugelt tulnud külalistel polnud võimalust pileteid osta, mille peale härra minister tõmbas taskust kaks piletit, öeldes, et need peaks küllalt head olema. Aitäh, minister! Ettekannete algus viibis, kuna endine Toronto gaid, kes praegu elab Rootsis, murdis kavasid välja jagades jalaluu. Riia 911 süsteem ei ole mitte maailma kiireim.

Kontsert oli esmaklassiline. Silma paistsid Ivo Linna, Avo Kittask, Kaie Kõrb ja poistekoor Tallinnast. Huvitav oli, et president Rüütel alustas püstitõusmisega esinejate tunnustamist. Liinibussi lahkumiseni oli veel poolteist tundi aega. Samas oli aga poistekoori kahekordne buss lahkumas Eesti sunnas. Lahke proua, koori mänedzher, oli nõus meid piirini (meie autoni) kaasa võtma. Jälle istusime mugavalt kõrges bussis ja pidasime huvitavat vestlust poistekoori vanemate liikmetega. Kaks neist olid 1989.a. poistekooriga Torontos käinud ja mäletasid veel, kuidas mina neid Niagara kosele viisin. Auto ootas meid ilusasti Heinastes ja me jõudsime kell pool kaks öösel abikaasa onu juurde Pärnus.

Võibolla panite tähele, et terve meie seiklus peale õhtusöögi ei maksnud mitte midagi. Kõik tänu umbkeelsele Läti piiriametnikule.

Märkmed: