Madis Hint. Vaade merele, Ilmamaa, Tartu, 2002. 224 lk.

Seekord on tegemist ühe noore autori postuumse teosega, mis temast maha jäi, kui ta tööõnnetuse tagajärjel surma sai. Madis Hint on tuntud eesti keelemehe Mati Hindi poeg, kes lõpetas Nõmme humanitaargümnaasiumi inglise keele eriklassi ja õppis seejärel Tartu ülikoolis faktoloogiat ja psühholoogiat. Ta töötas ka Eesti Päevalehe reporterina ja oli jõudnud avaldada ajakirjas Noorus ja ajalehes Noorte Hääl mõningaid luuletusi ja graafikat.

Tema lõpetamata romaani seadsid trükikorda tema vanemad, nii et see sai ilmuda raamatuna.
Teos paistab olevat tugevalt autobiograafiline ja pihtimuslik. Nii tutvustab peategelane ennast isikuna, kes pole end loojana suutnud maksma panna. Ta kirjutab alguses: “... olla külaposija on mu saatus ja staatus. Midagi kerjuslauliku taolist. Suvitaja-poeet joodik, kes millegipärast peab end paremaks kui mõni traktorist-laulik või mõni katusepanija-kunstnik joodik.” Nii püüab ta selgusele jõuda, kes ta õieti on.

Koha- ja isikunimede järgi otsustades toimub tegevus peale Eesti iseseisvumist, 1991. Saare ja Järvemaa on küll eestikeelsed nimed, kuid ei ole mitte Saaremaa ega Järvamaa. Endine külapoiss Kesaka Juku saab teada, et tema poolt ostetud ja suvemajaks ümber ehitatud vana sepapada polegi tema omand, sest müügilepingus pole arvestatud seaduslike aktide ja Turjaku valla nõuetega. Sellepärast on ehitis uuesti müügile pandud ja Jukul tuleb kiiremas korras välja kolida. Kuid tema koduküla vana tuttav Hanepõllu Tuudi ja vanatüdrukust koolipreilna Linda annavad talle nõu hakata õigust nõudma. Just samal ajal külastab maakonda Vabariigi President oma saatjaskonnaga ja ametivõimud hakkavad õigusenõudjate tegevuse vastu huvi tundma.

Ametivõimud on arvamusel, et presidenti tahetakse pantvangi võtta, sellepärast kutsutakse kohale politsei ja viimaks isegi sõjavägi. Riigitelevisioon saadab kohale oma reporteri. Üksnes taluperemehed on nõus õiguseotsijaid toetama. Mis sealt edasi juhtub, seda ei tea keegi, sest käsikiri jäi autori surma tõttu lõpetamata.

See teos on huvitav näide sürrealismi, ekspressiooni ja külarealismi segust. Autoril on hea huumorimeel ja ta teab, kuidas seda terava satiiri kirjutamisel kasutada.

Politseijaoskonnas satuvad peategelased kokku morni korravalvuri Jass Aleksejeviga, ja viimase lõbustamiseks käsib Hanepõllu Tuudi Lindal „striptiisi” teha. Korravalvuri käsi hakkab värisema ja ta kohmab kabuurist tuki. Alguses sihib ta Lindale, siis teistele. Ta käsi jääb peatuma kolhoosi autojuhi Priidu kohal ja laseb selle pikema jututa maha. Sellepeale kihutab ta ka endale kuuli pähe. Nii et pauk ja puusärk.

Kõik see paugutamine toimub politseimaja esikus, kuid kõrvalruumis istuv politseiprefekt pole midagi kuulnud ega näinud. Kui tema käest küsitakse, vastab ta külma rahuga, et peale kirjutusmasina klõbina pole midagi muud kuulda olnud. See politseimaja on üldse imelik paik ja autor kirjeldab seda kohana, kuhu purjus seltskond võib sisse sõita ja parkida oma sõiduki selle ette viltu — alles siis tuigerdades minna korrapidajaga riidu norima.

Ülalmainitud tüübid ja seigad pole ainsad selles raamatus — teos lausa kubiseb sellistest. See kõik näitab, mis 50 aastat N. Liidu okupatsiooni tegelikult oli ja mis sellest on olevikku üle kandunud. Üks värvikamaid näiteid sellest oleks Hanepõllu Tuudi, kelle tegevust autor iseloomustab järgmiselt: “... sotsialismi aegsest ministrist isa hiigelpäranduse sihikindel mahajoomine.”

Peale muu on selles raamatus hulganisti nn. roppe sõnu. Mõned neist näivad olevat sõnasõnaliselt vene keelest tõlgitud. Kuid ükski sõna ei ole iseenesest ropp, kõik oleneb sellest, millise tähenduse lugeja neile annab. Selles raamatus on nad paigutatud niisugustesse kohtadesse, kus nad kõige vähem lugejale silma torkavad.

Märkmed: