Artikkel: http://www.parnupostimees.ee/7...
Kuigi Pärnus 1924. aasta detsembrimässust asja ei saanud, oli elu 1924. aasta lõpul ja 1925. aastal kaunis närviline. Pärnu Postimees sirvis rahvusarhiivis dokumente.
NSV Liidus emigratsioonis tegutsenud Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) pöördus 12. augustil 1924 kirjalikult VK(b)P poole, teatades, et EKP juhtkond on olukorda Eestis kaalunud ning otsustanud korraldada ülestõusu. Poliitbüroo arutas Eesti küsimust 21. augustil ja 14. novembril, nõusolek ja mitmekülgne toetus tulid varmalt.
Ajaloo irooniana on Eesti Vabariigi sünnilinnas käidaval kohal Vanas pargis mälestusmärk neile, kes üritasid seda riiki vägivallaga kukutada. Saamata Tallinnast sõnumit ülestõusu õnnestumisest, pugesid siinsed mässajad peitu.
Urmas Luik
Urmas Luik
1. detsember 1924
Enamlaste mäss pidi algama 1. detsembril kell 5.15. Kõigepealt taheti vallutada Tondi sõjakool, siis kitsarööpmelise raudtee jaam Tallinn-Väike ja inseneriväe pataljon Nõmmel.
Äkkrünnak sõjakoolile ebaõnnestus ja nelja kadeti elu hinnaga (üheksa sai haavata) löödi mässajad põgenema.
Kaitseväe 10. rügemendi kasarmuid ei rünnatud üldse, sest märganud relvastatud allohvitseride õppekomando mehi, jooksis lööksalk laiali.
Suurimat edu saavutati Lasnamäel sõjaväe lennuväljal ja lennuväedivisjonis, kus osa sõdureid ründajatega ühines. Mässajatel õnnestus ärandada kaks lennukit.
Auto-tankidivisjonis osutus reeturiks allohvitser Loorents, kellel läks korda osa tanke liikumisvõimetuks muuta. Veltveebel Rudolf Kaptein lasi allohvitseri maha, mässajad panid punuma.
Balti jaama hõivamine seiskas rongiliikluse. Tallinn-Väike langes samuti riigipöörajate kätte, kuid poolteist tundi hiljem nad sõdurite lähenedes põgenesid.
Politseivalveta postimaja hõivati ja telefoniühendus katkestati 45 minutiks.
Politsei ratsareserv jäi vallutamata. 1. detsembril kella 10ks oli mäss Tallinnas läbi.
Vikipeedia andmetel osales relvastatud mässus umbes 170 meest. Löökrühmlased tapsid 25 inimest, neist endist langes 13. Riigipöördekatse puhul välja kuulutatud sõjaseisukorra ajal hukkas välikohus 155 isikut.
Värskeid jälgi mööda
Ühest dokumentidest võib lugeda, et 1. detsembri mässus osales Tallinnas 133 inimest, kes hiljem tabati. Eestlasi oli nende hulgas 128, venelasi neli, muid üks. Eesti Vabariigi kodanikke 126, NSV Liidu omi kuus ja kodakondsuseta üks.
Hariduse poolest oli 114 lõpetanud algkooli, 14 keskkooli, üks ülikooli, üks internatsionaalse sõjakooli, kaks töörahva ülikooli ja üks kommunistliku partei kooli. Naisi oli mässajate seas 11. Osalejatest 41 Harjumaalt, 10 Tallinnast, kuus Pärnumaalt, ülejäänud riburada mujalt. Lööksalkade moodustamine algas juba oktoobris 1924 Tallinnas, Narvas, Pärnus, Kohilas.
Dokumentides tõdetakse, et mässajatel oli sõjariistadest suur puudus ja neid loodeti kohapeal juba saada sõjasaagina. Näiteks jäi üks relvakoorem Männiku metsa, kuna hobusemees lõi araks.
Mässajate ülekuulamistel selgus, et kaasa pidid aitama pool mereväe ekipaaži, lennuvägi, tankikompanii ja sidepataljon. 10. rügement loodeti enda poole meelitada mässu ajal.
Võimuhaarajatele selgitati, et tarvis on ainult ”sutki” võimul püsida – siis on abi kohal. Mõni asjaosaline seletas, et riigipöörde peakorraldaja Jaan Anvelt oli lootnud veel 1. detsembri õhtul Pärnust abi tulevat.
Skandinaavia uudisteagentuur STT kommenteeris 1. detsembri mässu: ”Jälle on aset leidnud mäss mässu pärast nagu varem Saksamaal ja Bulgaarias. Kergeusklikud töölised on võrgutuskõnesid kuulda võtnud ja haaranud relvad kätte ning peavad nüüd oma usalduslikkuse eest kõrget hinda maksma.
Võib nimelt vaevalt uskuda, et Eestis, kus isegi kommunistlike aadete ja ellu viimatagi plaanide eest mõistetakse eluks ajaks vangi ja ”kergemeelse käitumise eest kohtus” lastakse maha, hakatakse pehmelt kohtlema neid õnnetuid, kes on ennast lasknud veenda relva haarama.”
Roosad ja punased meeleolud olid tol ajal Baltikumis ja Skandinaavias mihklid levima ning hala ootuspärane. Rääkimata enamlaste eestikeelsest ajakirjandusest, mis NSV Liidus silmakirjalikke krokodillipisaraid valas. Pääsesid ju suured korraldajad Eestist aegsasti ette valmistatud põgenemisteid pidi minema.
Huvitav on veel üks dokument: ”Ettekanne kodanliku Eesti Vabariigi valitsusele peale 1. detsembri 1924. a ülestõusu nurjumist arreteeritud töölisliikumise tegelaste kohta”, millel puudub koostaja nimi, ent võib oletada, et tegemist on vastusega parlamendiliikme arupärimisele.
Selles on öeldud: ”Vabariigi valitsusele esitatud arupärimises poliitilise surve ja tagakiusamise kohta ette toodud üksikasju ja põhjendusi läbi vaadates ja võrreldes tegelike toimetustega, selgub järgmist:
1) puuduvad igasugused andmed, et mingit survet oleks avaldatud töölisliikumisele kui sellisele. Riigikorra vägivaldsete kukutajate vastu võitlemisel on alati ja iga kord toimetatud kooskõlas maksvate seadustega;
2) ei ole õige, et politseivõimud on ülekuulamisi, läbiotsimisi ja arreteerimisi toimetades kellelegi süüks pannud töölisrühma liikmeks olemist omavalitsuse esituskogudes. Seda ei ole sündinud ka arupärimises näidatud Vana- ja Uue-Karistes ning Häädemeestel Pärnumaal ega ka Kohilas Harjumaal.”
”Vastalised” koolinoored
15. detsembril 1924 on 3. diviisi õppekompanii ülem saatnud täiesti salajase ettekande diviisi staabiülemale: ”Kannan ette, et 4. skp, kui ametliku ettekirjutuse põhjal kõikides koolides aktusi peeti 1. detsembril langenute mälestuseks, olla Pärnu ühisgümnaasiumis osa õpilasi endid demonstratiivselt kõrvale hoidnud aktusest ja gümnaasiumi direktor hr Mälk lasknud seda kõike rahulikult sündida ilma riigivaenulikke, temale kasvatuseliselt alluvaid õpilasi sundimata üldist korda austama ja ühisest aktusest osa võtma.
Jutud liikunud linnas ja seda tõendas reaalgümnaasiumi kasvandik Jürvetson. Iseäranis palju etteheiteid on kuulda seltskonnas just ühisgümnaasiumi direktori Mälgu kohta selle üle, et tema võimaldavat omale alluvas õppeasutuses nõrka korda, pahempoolsete ilmavaadete arenemist, ei ärata ega kasvata oma õpilastes isamaalist vaimu, nagu seda meie vabariigi julgeolek nõuab. Teadupärast on hulk tähtsamaid kommunistlikke tegelasi Pärnu reaalgümnaasiumi endised õpilased.”
Ilmselt võttis 3. diviisi juhtkond meetmeid tarvitusele, sest säilinud on Pärnu linna koolivalitsuse kiri 23. detsembrist 3. diviisi staabiülemale, ärakiri haridusministeeriumi kooliosakonnale. Selles on lakooniliselt öeldud: ”1. detsembri ohvrite mälestusaktus kujunes tõsiseks leinaavalduseks ja möödus vahejuhtumiteta. Juttudel ja kuuldustel puudub alus.”
Staabiülem aga ei taltunud ja läkitas diviisiülemale 29. detsembril uue kirja: ”Senised valimised riigikogusse ja omavalitsuse asutustesse on näidanud, et kommunistilise ja riigivastase elemendi poolest Pärnu linn ühes maakonnaga meil ühe esimestest kohtadest omab. Selle nähtuse põhjuseks loen mina siinseid koole. Paljudes on seni töötanud pahempoolse, kommunistilise ilmavaatega kooliõpetajad, paljudes koolides ei panda mingisugust rõhku meie tulevaste kodanike isamaalise kasvatuse peale. Üks sarnastest suurematest koolidest, kus isamaaline kasvatus palju paremat soovida jätab, on Pärnu linna ühisgümnaasium.
Osanuks kõik need ”ooberst Schröderid ja leitnant Dubid” uneski aimata, et 1940. aasta sügisel süüdistatakse Mälku vastupidises, kui kooliõpilased õppeaasta alguse puhul punavõimurite juuresolekul aktusel spontaanse isamaalise meeleavalduse korraldavad!
Madu rinnal
Detsembrimässu ei analüüsinud ainult enamlased, vaid Eesti sõjaväelasedki.
2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder kirjutas kindralstaapi, et ”kommunism saaks alastamata välja pühitud koolist, seltskondlisest elust ja organisatsioonidest, omavalitsuse ja riigiasutustest”.
2. soomusrongide rügement teatas kolonel Johannes Roska allkirjaga: ”On soojendatud madu oma rinnal, on tahetud selgusele jõuda, kas tänutundmus tema kurjusest ja kavalusest võitu saab. Kurjus ja kavalus jäid mao peaomadusteks. Kommunistid kui avalik nähtus kadugu. Nad kuulutatagu riigi äraandjateks.”
6. jaanuaril 1925 tegi 3. diviisi staabiohvitseride kogu ettepaneku eemaldada kommunistid ja kommunistliku ilmavaatega inimesed kooli-, riigi- ja omavalitsuse asutuste tööst. Täheldati, et sõdurite hulgas, ”kellel suurem viimase aja kooliharidus, on palju neid, kes endid kõige vastikuma ja halvema sõdurina paista lasevad ning kellel isamaa-armastus puudub täielikult”.
Samal päeval kogunesid 6. jalaväerügemendi ohvitseride kogu liikmed erakorralisele koosolekule ohvitseride kogu ruumes Pärnus Akadeemia 1. Protokollile on alla kirjutanud rügemendi ülem kolonel Erich-Eugen Rosenberg ja selles seisab: ”Kommunismi juured Eestis peituvad järgmises: 1) noorsoo hingeliselt puudulikus kasvatamises, milles arendamata jääb isamaa- ja rahvustunne; 2) vabariigi põhiseaduse liiga laiaulatuslikus sallivuses isegi avalikult tegutsevate riigile vaenulike organisatsioonide suhtes; 3) meie haritlaste loiduses isamaalistes küsimustes.”
Sõjaväes võeti luubi alla kahtlased isikud. 6. jalaväerügemendis Pärnus oli poliitiliselt mitteustavaid 43 meest, kas kommunistlike kalduvustega või noorproletaarlaste ühingu liikmed. 2. kompanii kokk Eduard Koit oli osalenud koguni Saaremaa mässus. 4. kompanii jaoülem nooremallohvitser Aleksander Gleser oli endine Nõukogude Venemaa saatkonna agent Lõhmuse nime all ja Pärnu ametiühingute kesknõukogu liige.
Truud sõdurid olid hinnas. Näiteks 19. septembril 1925 saatis sõjaministeeriumi korraldusvalitsus 3. diviisi ülemale, ärakiri 6. rügemendi ülemale kirja, milles sooviti, et sõjaministeeriumi komandantuuri vahirühma komandeeritaks kaks ”korralikku, distsiplineeritud, kirjaoskajat, kainet ja poliitiliselt täiesti ustavat sõdurit”. Eelistati, et mehed oleksid maalt ja talupidajate pojad. Nende ülesandeks oli sõjaministeeriumi kaitse ning tarvilik oskus oli kuulipildujaga ümber käia.
Kolonel Rosenberg saatis Voldemar Pihlaku ja Kristjan Grandti (Granti?).
Muidu oli elu Pärnu garnisonis päris talutav, et mitte öelda lõbus. 4. augustil 1925 on kindralstaabi ülema ajutine kohusetäitja saatnud 3. diviisi ülemale kirja: ”Pärnu garnisonis torkab endiselt silma rohke kaitseväe hobuste tarvitamine lõbusõitudeks garnisoni ülema abikaasa ja tema sugulaste poolt. Järjekindlalt iga päev teeb proua oma sugulastega linnas lõbusõitusid, misjuures poodide ja õmblejannade uste ees hobused tundide viisi ootavad. On kuulda, et pärnulased tahavad seda asja ajakirjanduses kõne alla võtta.”
Dokumendi pöördel on resolutsioon: ”Pöörata kolonel Rosenbergi tähelepanu selle asjaolu pääle.”
Põranda all ja eksiilis
25. mail 1925 informeeris kolonel Roska sõjaministrit Pärnus toimunud kommunistide põrandaalusest koosolekust, ”kus arutatud, et Kaitseliit on suureks takistuseks nende tegevusele ning tuleb leida vastukihvti, mis halvavalt Kaitseliidu organiseerimise peale mõjuks. Selleks otsustatud tõsta nurinat maksude ja õppuste pidamise üle, ajada igasuguseid laimujutte väljapaistvate kaitseliitlaste ja Kaitseliidu juhtide peale, et tekitada lõhesid Kaitseliidu ridades.”
19. ja 20. aprillil korraldati Leningradis ”1. detsembri sõjariistus ülestõusust osavõtjate konverents”, mille kaheköiteline stenogramm on eesti ja vene keeles rahvusarhiivis.
Kuigi kõnelejad andsid kohati täiesti adekvaatseid hinnanguid, näiteks ”sõjaplaan ehitati selle peale üles, et kui Tallinn vallutatud, siis on võit peaaegu käes”, ”ei saa mööda minna, et revolutsioonilise meeleolu hindamises eksisime”, läks resolutsioon üsna metsa, näiteks: ”EKP nõudmine ühineda Nõukogude Vabariikide Liiduga leidis laialistes hulkades määratumat poolehoidu” või ”üldine ja kõik alasid halvav majandusline lagunemine lõi Eestis 1924. a soodsa olukorra kodanluse diktatuuri kukutamiseks ja töölistalurahva valitsuse maksmapanekuks”.
Otsuses tunnistati revolutsioonilise olukorra hindamine EKP keskkomitee poolt ja sõjariistus ülestõusu taktika põhijooned õigeks. Puuduste ja vigade kokkuvõtmiseks ja läbitöötamiseks moodustati seitsmeliikmeline komisjon.
16 aastat hiljem õnnestusid Eestis kommunistlikud sepitsused Punaarmee tääkide toel. Saatuse irooniana nägid selle päeva ära need Eesti enamlased, kes eluks ajaks olid peidetud kodanluse trellide taha ja sealt 1938. aasta amnestiaga vabanenud. 1924. aastal õnnelikult Venemaale putkanud haihtusid Stalini puhastustes.
Samuti saatuse irooniana seisab Eesti Vabariigi sünnilinnas käidaval kohal Vanas pargis mälestuskivi selle riigi vastastele.