Usul kaks peaülesannet: juhendada inimeste elu maa peal, ja sisendada lootust tulevase elu osas. Ristiusk ei moodusta siin mingit erandit. Uus Testament räägib meie elumustrist maa peal ja lootusest elule pärast surma.Kui usk õpetaks meid elama siin maa peal ja see olekski ta ainuke ülesanne, siis ei eviks usk mitte põrmugi suuremaid väärtusi kui iga humanistlik või filosoofiline maailmavaade. Humanistlikud filosoofid võivad meile õpetada kõrgeid ideaale ja mängida üllaste ideedega, kuid seejuures ei usu nad ei Jumalat ega hauatagust elu.
Tänu ristiusule aga ja ükskõik kui võõrdunud me siis ka kirikust oleme on meil kõigil mingi lootus igavesele elule. Me oleme selle eest tänulikud, kuigi oleme unustanud, kust see kõik algas ja kuivõrd tugev mõju oli Jeesuse ülestõusmisel surnuist 1. sajandi inimkonnale. See oli neile realiteet ja sedasama vajame ka tänapäeval. Varajane ristiusu kirik oli üle 30 aasta jutlustanud Jeesuse ülestõusmisest enne, kui selle sündmuse kohta hakkasid ilmuma kirjutised,mida me nüüd tunneme Uue Testamendina. Esimesed jutlustajad kuulutasid, et Jeesus Naatsaretist on elus, et ta on surma ära võitnud. Nende Jumal oli surmale sõja kuulutanud ja võitjaks jäänud. Nende esimene sõnum ei olnud mitte õpetus heaks maapealseks eluks, vaid hoopis, et "Kristuse läbi me oleme universumi lahti mõtestanud". Sooviksin teiega jagada ülestõusmispühade põhitõdesid. Mulle isiklikult tähendab Kristuse ülestõusmine esimest tõendit, miks üldse uskuda Jumalasse. Mitte usk Jeesuse elusse või Tema ristisurma ei muutnud maailma, vaid usk Jeesuse ülestõusmisse.Esiteks, Jeesuse ülestõusmine muutis usu Jumalasse käegakatsutavaks. Aegade algusest peale on püütud Jumala olemasolu tõestada. Näitena esitan ainult ühe paljudest argumentidest, mida võiks nimetada looduslikuks tõendiks. See põhjendab Jumala olemaolu näidetega, et ainult Jumal on võimeline looma lumehelbeid, lilli või mõnda teist looduslikku imet. Need, kes juba Jumalat usuvad, võtavad selle kergesti omaks. Meie käsutuses on teadus, mis Jeesuse ajal puudus.
Kristlased aga ütlesid: "Me usume Kristusesse ja tema kaudu me TEAME, et Jumal on olemas."
Tänapäevalgi leidub inimesi, kes usuvad Jumalasse, aga mitte Kristusesse. Minu usk on sama, mis varastel kristlastel, kuna ma usun Kristusesse, ja tema läbi ka Jumalasse. See on Uue Testamendi seisukoht. Muistsed jutlustajad kinnitasid: "Me oleme Kristust näinud ja Tema näitas meile Jumalat." Ap. Johannes uskus Kristusesse; oli teda oma käega katsunud ja oma silmaga näinud, ning seetõttu uskus Jumalasse. "Mis alguses oli, mis me oleme kuulnud, mis me oma silmaga oleme näinud,mida me oleme vaadelnud ja mida meie käsi on katsunud, seda me räägime Elu Sõnast. Ja elu ilmus ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile seda igavest elu, mis on Isa juures ja mis ilmus meile, mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja seda me kirjutame teile, et teie rõõm oleks täielik." (1.Joh.1-4). Ülestõusmine muutis usu Jumalasse reaalseks. Ta viis Jumala olemasolu vaidluste keskpunktist kaugemale. Algkristlik kogudus uskus Jumalasse, kuna ta oli näinud ja katsunud Jeesust Kristust. Ülestõusmine muutis usu Jumalasse isiklikuks veendumuseks.Teiseks, ülestõusmine andis vastuse küsimusele elust pärast surma. Kuni Kristuseni oli maailm justnagu läbi uduloori tegelnud surematuse probleemidega. Muistsete kreeka filosoofide argumendid on kaunikõlalised ja vahel ka loogilised. Kuid parimal juhul sai elule pärast surma läheneda uskumise kaudu. Surma absoluutne vaikus sosistas: "Kuidas sa tead, et uuesti ellu ärkad?" Ja haud karjus vaikuses: "Kus on su loogika? Kus on su tõend? Mina olen võitja!" Kuigi inimene uskus, et ta pärast surma jälle ellu tõuseb, pani haud ta vaikima lühikese nõudega: "Tõenda seda!" Kristuse ülestõusmine tegi hauavaikusele lõpu. Surm ja haud olid ületatud. Üks haud maailma ajaloos oli ja jäi tühjaks.