Aivar Kivisiv, IRL
Delfi Rahva hääl
Kõik märgid näitavad, et ilmselt mõlemad. See ei ole mingi ususekti ettekuulutus, vaid ühe kodaniku arvamus, jälgides praegu majanduses ja ühiskonnas toimuvaid protsesse.
Alust sellele arvamusele annavad kõikuma löönud eurotsoon ja uksele koputav uus majanduskriis. Enamik vaatlejaid näeb euro kukkumises peaaegu maailma lõppu ja Euroopa lõplikku langust. Euro võimalik kokkukukkumine ongi katastroof ja omab tagajärgi kogu maailmas. Tegelikult on asi veelgi hullem.
Tundub, et kokku hakkab kukkuma kogu viimased 100 aastat töötanud maailma majandusmudel, mis on orienteeritud majanduskasvule ja uute turgude hõivamisele, mille mootoriks ootused ja nende alusel antavad laenud. Kõige krooniks on börsid, mis ongi põhiline lootuste müügi koht ning kus kohati hakkab kaduma side reaalsusega.
Miks ma seda väidan? Turud on meie planeedil piiratud ja ei saa lõputult kasvada. Tõesti, kolmandas maailmas on veel rahvast, kellele ei ole õpetatud selgeks globaalse majanduse tarbimistrende, aga neilt ei ole ka loota tarbimiseks vajaliku ostujõudu. Loomulikult on võimalik neist väiksele osale laenude abil mingi ostujõud tekitada, aga see omakorda suurendab pikas perspektiivis pangandussektori finantsmulli.
Kaheksakümnendatel tekkis esimene takistus majanduskasvule piisava hulga täiendava turu puudumise näol. Siis lahendati probleem toodete kestvusaja vähendamise ja kiiretrendi vahetuse vajaduse teel, mis viis eri toodete kiirema väljavahetamiseni majapidamistes. Ka siin on piirid ees. Selge on see, et enamik inimesi ei hakka iga poole aasta tagant välja vahetama oma arvuteid ja telefone või aasta tagant autosid.
Senise majandusmudeli lõppu ennustavad ka enamiku heaoluriikide üüratud riigivõlad ja suure osa kodanikonna pangalaenukoormus, mida väga paljud tõsise kriisi puhkedes ei suuda kanda ja nende maksujõuetuks muutumine on paratamatu. Praegune nii enamiku juhtivate tööstusriikide kui ka nende laenude küüsis kodanike käitumine meenutab vormelipilooti, kes saab boksist teate, et kütusepaagi põhjas on vett, aga keegi ei tea, kui palju seda täpselt on ja kas kvaliteetset kütust on piisavalt finišini jõudmiseks. Selle asemel, et ökonoomselt sõites ja võib+olla pingereas mõned kohad loovutades loota ikkagi finišisse jõuda, vajutatakse gaas põhja ning tehakse nägu, nagu polekski suuremat probleemi. Sellisel juhul saab sõit küll kiirema lõpu, aga suure tõenäosusega finišisse ei jõuta.
Täiendava kinnituse eelöeldule annab demograafiline olukord maailmas. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik koosolekul esinenud rahvastiku+uurija Toivo Mängel väitis, et Eesti ja teised põhjamaad on sisenenud „teise demograafilise ülemineku faasi“, mille põhisõnum on, et naise elu jooksul sünnitatavate laste arvu koefitsient ei ületa kunagi enam taastootmispiiri. Samas küll nii meeste kui naiste oodatav eluiga kasvab, kuid sellel on kohe ees omad piirid. Siit järeldub, et lähiajal suurenevad veelgi sotsiaaltoetuste- ja ravikulud, hoolimata sellest, et kasvavad ka tervelt elatud aastate näitajad. Veel üks kinnitus turgude kokku kuivamisele ja keskmise elatustaseme langusele. Täiendavalt tuleb mainida USA statististikabüroo andmetele tuginedes, et plahvatusliku rahvastiku juurdekasvuga Põhja-Aafrika riigid on jõudnud kiire pidurdumise faasi ja jälgivad üsna täpselt Euroopa rahvastiku arengu mudeleid 30 kuni 50 aastase hilinemisega. Euroopale jääb endiselt tugev immigratsioonisurve, aga pikemas perspektiivis hakkab tarbijate hulk vähenema kogu maailmas.
Optimismi ei lisa ka enamiku poliitikute käitumine nii meil kui mujal. Valdavaks on saanud plaanide ja poliitiliste programmide loomine ainult järgnevat valimisperioodi silmas pidades. Lühidalt: me peame võitma ja pärast meie valitsemisaja lõppu tulgu või veeuputus. Eriti murelikuks teeb Euroopa Liidu projektipõhine raha kasutus. Raha lendab lihtsalt tuulde, sest saavutatavast eesmärgist olulisem on mingite müstiliste mantrate täitmine, milleks viimase aja europrojektide tingimused on muutunud, kusjuures tulemuse saavutamine ei olegi väga oluline. Olen ise kogenud ja omad vitsad saanud sellises seltskonnas osalemise eest. Euroopa Liidus on tekkinud ohtlik lõhe tegelikkuse ja planeeritavate sihtide vahel, mida võib juba vabalt nimetada soovunelmateks.
Kõik need eelnevad väited viitavad sellele, et on tekkinud suur majandusmull, millele viimase majanduskriisi aegsed riikide päästepaketid on rohkem õhku juurde pumbanud, kui seda vaikselt välja lasknud.
Mis meid siis ees ootab?
Meid ootavad ees ainult halvad ajad. Unistus 1980-90ndate ilusast ja jõukast Euroopast meie kodutänaval tuleb kahjuks ära unustada. Meid ootavad ilmselt ees järjestikku saabuvad masud, mille vahel on üürikesed tõusuperioodid. Kahjuks iga „masu“ põhjasakk langeb sügavamale kui eelmine. Euroopat tabavad pidevad tänavarahutused ja kõigest hoolimata tugevnev immigratsioonisurve kolmandast maailmast, sest informatsiooni levimise kiirus loob endiselt unelmaid heaoluühiskonnast Euroopas.
Võimalikud on kodusõjad, mis tekivad riikide ja pankade pankrottide tõttu laostunud kodanike raevukatest vastureaktsioonidest. Ei taha isegi mõelda sellele, kui USA jätkab endises tempos oma riigivõlakirjade poliitikat, mille ostjateks on Hiina erinevad fondid. Varem või hiljem jõuavad kriisid ka Hiinase ning ma ei taha teada, mis juhtub siis, kui Hiina ütleb, et pool Ameerika Ühendriikidest kuulub neile ja nad tahavad oma osa kätte saada.
Kas meil on võimalik sellest mustast stsenaariumist pääseda?
Kahjuks pean vastama vene kirjandusklassiku Bulgakovi sõnadega romaanist „Meister ja Margarita“: „Maša on juba õli purgi maha pillanud“. Meil ei ole võimalik peatada lähenevaid kriise ja praeguse majandussüsteemi kokkuvarisemist, kuid meil on võimalik leevendada tagajärgi. Eesti on arenenud maailma majanduse üks integreerunud osa ja seega ainult meie pingutustest ei piisa. Küll aga on meil võimalik omakeskis pidada mõttetalguid lahenduste leidmiseks.
Kindlasti on Euroopas ja mujal arenenud maailmas inimesi, kes on jõudnud samadele järeldustele. Arenenud maailm vajab oma poliitilises kultuuris muutust. Võimule peavad tulema pikemat perspektiivi tajuvad poliitikud ja lõppema peab populistide võidukäik. Need jõud peavad olema suutelised vastu võtma esmapilgul ebapopulaarseid otsuseid, mis kaugemasse tuleviku vaadates päästavad õhtumaade ühiskonna täielikust kokkuvarisemisest.
Mis siis teha?
Ühiskonnas on tunda suurt rahulolematust, mille näiteks on Hispaania mullu kevadised meeleavaldused ja nähtus nimega „Occupy Wall Street“, mis on levinud juba 86 riiki. Siia võib lisada Wiki Leaks saladokumentide lekked, mis veelgi suurendasid rahva rahulolematust oma riikide valitsustega. Arvestades, et eelmainitud meeleavaldused on ilma selge eesmärgita ning nõudmised on ühel ja samal meeleavaldusel üksteisele vastu käivad, siis on oht, et ühel hetke ilmuvad lagedale uued populistid, kes oma pakutava teega viivad ühiskonna veelgi kiiremini kuristikku. Tänavatel ei ole võimalik lahendada keerulisi majandusprobleeme ja leida jätkusuutlikku teed kriisidest väljumiseks.
Algatuseks tuleb võtta pea liiva alt välja ja tunnistada olukorda, kuhu me oleme sattunud. Hetkel on oluline mitte vahetada valitsusi, vaid mentaliteeti. Valitsused peaksid hakkama rohkem kuulama kodanikuühiskonda ja nende loodud mõttekodade arvamusi. Vaba Isamaaline Kodanik ja teised sellised kodanikualgatusel loodud organisatsioonid peavad looma mõttekodasid, kus otsitakse lahendusi uuele majandusmudelile üleminemiseks ja ka laiemalt leidma värskeid ideid, kuidas ühiskonda tulevikus juhtida, tagades kõigi elanikonna kihtide ellujäämise ning samas ka arenemisvõimelisuse.
Kodanike organisatsioonidel lasub ka roll selgitada rahvale ümarlaudades väljatöödatud lahendusi ning selle kaudu vältida lühinägelike ja populistlike poliitikute võimule saamist.
Lõpetuseks. Meie kõigi kätes, vastavalt oma oskustele ja ühiskondlikule positsioonile, on tuleviku kujundamine. Tähtis on, kuidas me ühiskonnana toimime ja üksteist rasketel aegadel toetame ning suudame hoida pea selgena. Meist oleneb, kui õudne on ühe majandusmudeli lõpp ja ümberformeerumine ning kui kaua kestab majanduskriisist tulenev lõputu õudus.
Aivar Kivisiv: Kas meid ootab ees lõputu õudus või õudne lõpp? DELFI
Arvamus
TRENDING
