Aivo Lõhmus 1994. aastal
Aivo Lõhmus 1994. aastal Autor/allikas: Meelis Lokk PM/Scanpix Baltics
21. juulil võinuks oma 70. sünnipäeva tähistada luuletaja, kriitik ja tõlkija Aivo Lõhmus (21. juuli 1950 – 28. märts 2005). Temast jäi Tartu kirjandusellu senini tuntav tühik, mida saame täita vaid meenutustega. Püüdsin sel tähtpäeval reastada mõned isiklikud muljed ja mõtted.

https://kultuur.err.ee/1115166...

Poeet

Aivo Lõhmus alustas luuletamisega omaenda sõnade kohaselt juba kümneastaselt. Praegu on digiteeritud ajaleht Tartu Riiklik Ülikool (mõnel perioodil oli see märkimisväärne kultuurileht), kust leiame mitmed noore Lõhmuse ilusad lüürilised armastusluuletused 1970. aastate algusest.1 Avaldanud 1976-1982. aastatel kolm värsikogu, jäi ta luuletajana pikemalt vaikima, meil ligi kaheks aastakümneks. Küll aga üllatas ta soomlasi soomekeelse poliitilise värsikoguga "Kysymyksiä presidentille: trenditekstejä: runoja" (Jyväskylä 1991); neis värssides "...on teravust, julgust, otsekohesust, vaimukust," hindas Maimu Berg.2 Soomes valmis koguni film "Aivo Tartust".

Aastal 2000 ilmus poeedi viimane, valikkogule lähenev "Hüüdja hääle murre". Seda jõuliste kujunditega raamatut arvustades kirjutasin: "Erootilise külgetõmbejõu võrdpiltideks on võimsad loodusnähtused: joad ja kosed, veeuputused ja maavärinad, vulkaanipursked ja hiidlained. Mängu tulevad isegi mastodonid ja megasaurused."3

Minu lemmikluuletus on varasemast perioodist, aastal 1975 kirjutatud "Suur Heinaline"4

:

Suur Heinaline meie maile jõudis,

paisjärvel põlend pajju sidus paadi.

Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,

teab mitmest varavalgest saadik,



kuid nüüd on siin ja juba luhas luiskab,

täis leivakott ja lähker puhma varjus.

Päev tuleb tuuline. Mäel tuulde huiskab

üht kõhna musta lehma kaitsev karjus.



See olen mina, poiss veel valge peaga,
Aivar Kulli ajalootund. Seikluskirjanik Aleksandr Grin

küps suveõun ja lepapulgad taskus.

Hall vares laugleb niidumaale. Seal ta

poolpendind kuhjavarda otsa laskub.



Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.

Arg värin läbib kõrget pilliroogu,

lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:

Suur Heinaline hõikab võtma loogu.

Kriitik

Ent veelgi olulisem tundus mulle Aivo Lõhmuse roll kunstitundliku kriitikuna. Viis aastat minust vanemana oli ta mulle siin suureks eeskujuks, imetlesin tema oskust teooriatest ja moevooludest kuidagi kõrvale hoida (või isegi kõrgemale tõusta!), tema arvamused ja hinnangud olid ikka ühtaegu asjalikult põhjendatud ning samas ausad ja otsekohesed. Vahel ka küllalt järsud.

Tema kriitikakogumikku "Võim ja vari" (Tartu 2002, 320 lk) on mul tulnud üsna sageli kasutada, see kujutab endast head läbilõiget meie läinud sajandi viimaste kümnendite kirjandusest, Mari Vallisoost Hasso Krullini (aga ka näiteks Jaan Toominga teatriuuendusest). Seda teost arvustades kirjutasin: "Tema [Lõhmuse] üldpostulaadid tunduvad mõnigi kord küsitavad, neis näib ajuti võimust võtvat mingi otsekui vene vaimuilmast laenatud "permanentne maailmalõpp", kus igasuguses kunstiuuenduses nähakse üksnes kahtlast sohikraami. Samas on tema üksikteoste vaatlused enamasti paindlikud ja pädevad..."5

Publitsist

Samas harrastas ta ka päevakriitilist publitsistikat, kirjutas artikleid varimajandusest, (kirjandus)poliitikast ja laiemalt Eesti elust. Siin läks asi vahel, nagu öeldakse, üle võlli. Pärast taasiseseisvumist läks Aivo kuidagi eriti ägedaks, ta ise on tollal enda kohta tunnistanud: "Mõne mu endagi raadiojutu peale on mõni närviline vanem daam helistanud stuudiosse ja nõudnud, et minutaolisel paranoilisel tüübil keelataks avalik esinemine ära."6
Aivar Kulli ajalootund. Ilf ja Petrov

Tõepoolest, ta pildus meie poliitikute pihta üpris teravaid kriitikanooli: "Eesti on vaene riik, kui arutusel on minimaalpalk, elatusmiinimum, pensionid, lastetoetus või töötu abiraha. Ent Eesti on kohe rikas riik, kui arutusel on Riigikogu või valitsuse palgad."7 Või siis põrutas päris lahtise tekstiga: "Jooksvat situatsiooni analüüsides tundub mulle järjest rohkem, et Eesti Vabariigi valitsuse tegelikuks sihiks on võimalikult suurema hulga eestlaste aeglane likvideerimine nende eluvõimaluste järkjärgulise ahendamise teel."8

Õiglusefanaatik

Selliste etteastete rohkuse juures, öeldes küll vahel kibedat tõtt, ta nagu ei märganud, et hakkab kogu oma tõsiisamaalise ilmavaate kiuste sarnanema juba mingi Eesti Vabariigi vastasega (et mitte öelda kukutajaga), kes ei tahtnud uues ajas näha enam mitte kui midagi head.

Siiski, minu meelest aimus selle ägeda ühiskonnakriitika taga pigem mingit kärsitut publitsistlikku sekkumisvalmidust, õiguse- ja õiglusejanu. (Teine selline õiglusefanaatikust kirjanik, keda tundsin, oli küll hoopis teistsuguse ilmavaatega, ent samuti üliemotsionaalne Rudolf Rimmel; mõlema mehe puhul võiks ehk koguni rääkida teatavast missiooniluulust). Aga raevukalt nõutud õiglus võib sageli tekitada hoopis uut ebaõiglust...

Ja siiski leiab Lõhmuse sõnavõttudest rohkesti märkitabavat. Minu meelest on näiteks väga oluline seisukoht, mis Sirbi refereeringus kõlab seliselt: "Lõhmus on öelnud, et ükski kirjanik pole iial teinud nii palju kahju kui võimul olevad poliitikud.".9
Aivar Kulli ajalootund. Ilupreester Leonid Stolovitš

Aja vang

Minu meelest muutus ta ajuti nagu aja vangiks, ületähtsustas suvalisi aja grimasse ja kippus paljudele asjadele ülereageerima; kõige tuntum säärane juhtum oli nn Kivisildniku-skandaal, kus pidid sekkuma kohus ja politsei.10

Lõhmuse kriitikakogumikku arvustades tsiteerisin Arthur Schopenhauerit, kes on öelnud "Sekkuda oma aja filosoofilistesse vaidlustesse oleks minu meelest niisama ebamõistlik nagu tormata tänaval kiskleva rahvahulga keskele ja lüüa kähmluses kaasa."

Kuivõrd Lõhmuse kriitikas on päris palju filosoofilisi arutlusi, võiksin sellele lisada saksa eksistentsialismi klassiku Karl Jaspersi kinnituse: "Filosoofia on aja vangistusest vaba vaimu võitlus." Lootsin tõepoolest, et ehk toimub sekkumishimulise kriitiku juures hilisemas eas mingi rahunemine, filosoofilise kõrvalpilgu omandamine, kristalliseerumine. Paraku polnud talle selleks enam kuigivõrd aega antud...

Väsimatu vaidleja

Kirjanike Liidu Tartu konsultandina tegi Lõhmus ära hiigeltöö, olen temaga vestlemas-vaidlemas näinud kümneid ja kümneid autoreid igas vanuses. Minugi kirjanduslikus käekäigus mängis ta olulist rolli, mu varaste kirjatööde kohta oli tal isegi mõnel tänavanurgal möödaminnes ikka öelda mõni sõbralik sõna ning aastal 1996 toetas ta igati minu astumist Kirjanike Liitu, öeldes muu hulgas: "See maja kuulub kirjanikele ja nüüd oled sinagi majaomanik!".

Ja näiteks Priidu Beier on tunnistanud: "Kriitik peab olema norija, mõnikord lausa tähenärija. Ilma Aivo Lõhmuse pideva porina ja õiendamiseta ei oleks minust kunagi saanud head luuletajat. Kui palju vaeva nägi ta minu luulekatsetuste analüüsimise ja elementaarsete asjade selgitamisega. Aga tal olid oma kunstilised põhimõtted, mul jälle omad seisukohad. Temaga sai alati lõputult vaieldud. Kellega nüüd veel vaielda?"11
Aivar Kulli ajalootund. Juhan Smuul ja Marie Under

Minulgi oli Aivoga mitmeid väitlusi, eriti Oskar Lutsule omistatud "Talve" (1994) ilmumise puhul. Lõhmus kaitses selle teose toimetajana veel aastaid hiljemgi visalt Lutsu autorsust ja väitis, et just Lutsu "Suvi" ja "Talve" olevat talupidamise kirjeldustes üsna sarnased. Ja ega mul õnnestunudki teda ümber veenda. Võime vist öelda, et siin ta – kogu oma peene filoloogilise vaistu juures – lihtsalt "astus ämbrisse".

Viimane julgustükk

Lõhmuse tõeline julgustükk oli päris tema elu lõpul valminud Aleksis Kivi suurromaani "Seitse venda" uus vahendus (ilmus 2005). Oli ju seni juba 80 aastat käibel olnud ja lausa meie tõlkeklassikaks kujunenud Friedebert Tuglase korduvalt parandatud-täiustatud tõlge. "Põgusal lugemisel julgen öelda, et Lõhmus on saavutanud eesmärgi – tema tõlke keel on üldiselt võttes tänapäevasemalt hoogsam," hindas uut ümberpanekut Maimu Berg.12

Lõhmuse moodsamat isikupärast tõlkeversiooni võiks soovitada eriti nooremale lugejale, kuid kellel on mahti, sel tasuks vahendusi võrrelda ning osa saada ka Tuglase tõlke eripärasest arhailisest võlust.

Aastal 1991 ütleb Lõhmus temast tehtud filmis: "Elame esimest korda tõelises maailmas..." Nüüdseks elame selles maailmas juba kolm aastakümmet, sellest pool aega ilma Aivota. Pärast lahkumist pole teda eriti meenutatud. Siiski, Piret Bristol, kes on kasutanud Aivot mõnes oma teoses äratuntava ilukirjandusliku prototüübina, kinnitas hiljuti, et kavandab heast kolleegist ja sõbrast pikemat meenutuslugu.
Aivar Kulli ajalootund. Veel kord Eesti okupeerimisest ja ühest põnevusromaanist

Kindlasti oleks huvitav lähemalt lugeda eriti Lõhmuse rollist taasiseseisvumise päevil, kui ta pidas julgeid kõnesid (nt loomeliitude ühispleenumil 1988), kirjutas esimesena raamatute hävitamisest ENSV-s, sõdis vene sõjaväelennuvälja vastu13 ja aitas Tartu kirjanikel KGB käest tagasi võidelda Vanemuise tänava maja.

Ja tänagi tundub päevakohane tõdemus Rein Veidemanni järelehüüdest: "Aivo kirglik tõejanu, valus kaasaelamine ülekohtule, tung viimse sügavuse poole on mulle ja paljudele ta sõpradele olnud ikka mingis suhtes ületamatu latt."14



Lisa
Totaalne segadus pealkirjadega ja muud kummalised eksimused.

Uskumatult palju eksitusi on juhtunud Aivo Lõhmuse luulekogude ja ka tema ainsa romaani pealkirjadega. Pannes oma debüütluulekogule ebahariliku pealkirja "Aastarangid", ei võinud ta vist küll arvatagi, kui tihti see hakkab ajakirjanduses moonduma trafaretseteks "Aastaringideks" (lõpuks isegi Postimehe nekroloogis!).

Aga see oli alles algus. Soliidses Keeles ja Kirjanduses 1989/1, lk 52 on Ülo Tonts romaani "Alla orgu ja üle jõe" arvustades pannud teosele pealkirjaks "Mäest alla ja üle jõe". Eesti Entsüklopeedia 5. kõites (1990, lk 678) on "Aastarangide" asemel ikka "Aastaringid" ning "Alla orgu ja üle jõe" asemel "Alla linna ja üle jõe". Ebatäpsusi on Eesti Entsüklopeedia 14. köites (2000, lk 264): Lõhmuse tõlgitud Richard Dawkinsist on saanud Dankins; eksitavalt mõjub väide, et Lõhmus on tõlkinud Erich Frommi, sest trükis ilmunud tal Frommist midagi pole; kui ma õieti mäletan, siis tõlkis ta küll teose "Omada või olla?", ent see jäi käsikirja, 2001 avaldati Ilmar Palli tõlge.
Aivar Kulli ajalootund. Mõeldes Peeter Tulvistele

Loomingu bibliograafias, mida suure hoolega koostas punktuaalne Vaime Kabur (kaaskoostajatega, 2002, lk 132) on pealkiri "Alla orgu ja üle jõe" saanud hoopis sürrealistliku kuju, täht-tähelt nii: "Alla ja orgu ja le jõe" (!). Trükiveakurat on sisse murdnud ka muidu üpris hoolikalt koostatud kogumikku "1000 tartlast läbi aegade" (2003): siin on segadus aastarvudega lauses "töötanud 1974-70 ajakirjanikuna" ning õnnetutest "Aastarangidest" on taas saanud tavakujutlusele hoomatavam "Aastaringid".

Vikipeedia ühes algvariandis oli koguni kolm pealkirja valesti: taas "Aastaringid" ja "Alla linna ja üle jõe", ja mis juba hoopis uskumatu, pealkirja "Puumaamees" asemel oli "Punaarmees" (!!!). Olen ka ise kogemata kombel sattunud ekslikku teavet vahendama: usaldades Eesti kirjanike leksikoni (2000, lk 314), lisasin – eelmisi eksimusi parandades! – aastal 2007 Vikipeediasse 3. luulekogu eksliku pealkirja "Siin ja enne, nüüd ja mujal", ning see parandati õigeks alles 2013: "Nüüd ja enne, siin ja mujal".

Lõhmus ununes välja kogunisti Jaan Isotamme poolt muidu pedantse täpsusega koostatud Akadeemia koondsisukorrast (Akadeemia 1997/7); Janika Kronberg pidi Postimehes nentima: "Tõlkijate hulgast on välja ununenud Aivo Lõhmus, kelle eestinduses on "Akadeemias" ilmunud vähemalt Leena Krohni esseed (1993, nr 9)".15 Võib ainult ette kujutada Lõhmuse enese meelepaha kõiki neid vigu avastades!

Ja mis kõige hullem, veidraid eksitusi tuli ette ka kirjaniku surmakuupäevaga. Vale päev oli sattunud Postimehe nekroloogi. Aga ka minu enda raamatusse "Kulli pilk" (Tartu 2005, lk 424), tee või tina, lipsas toimetamise käigus (minust sõltumatult) ekslik kuupäev 23. märts (õige oli 28. märts 2005). Ja veel: Helga Nõu mälestusteraamatus "Valetaja" (2011) on Aivost saanud Avo Lõhmus.

Kõik see kokku – eriti just soliidsetesse teatmeteostesse küündiv pealiskaudsus – on ju tõesti päris pöörane lugu!



1 Nt "Sügissonett Elele" – TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4
2 Maimu Berg, "Tartlase sõnum soomlastele" – Sirp 17. jaanuar 1992, nr 3, lk 7
3 Aivar Kull, "Aivo Lõhmuse jõuline tundelüürika" – Tartu Postimees 6. veebruar 2001, lk 2 ja https://tartu.postimees.ee/184... ; ka raamatus "Kulli pilk", 2005, lk 191
4 Sõnarine. Eesti luule antoloogia, koostanud Karl Muru, 4. köide, Eesti Raamat, Tallinn 1995, lk 427
5 Aivar Kull, "Aivo Lõhmuse heitlus ajavaimuga" – Looming 2003/6, lk 948; arvustus ilmus ka raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 421-424
6 Aivo Lõhmus, "Paratamatus ja paratamatus" – Keel ja Kirjandus 1994/3, lk 180
7 Aivo Lõhmus, "Vastuhakk pärisorjusele. Eesti Telefoni järjekordne hinnatõstmine kahjustab riiki" – Postimees 8. märts 2001, lk 181
8 Aivo Lõhmus, "Vastuhakk pärisorjusele. Eesti Telefoni järjekordne hinnatõstmine kahjustab riiki" – Postimees 8. märts 2001, lk 21
9 Sirp 1. mai 1992, lk 4
10 Sellest on pikemalt kirjutanud Ilona Martson: "Eesti kirjandus- ja ajakirjandusväli 1988-2000", II osa "1993-1997: segadused", alapeatükk "Meedia perifeeriast kostva sõnumi võimendajana. Kivisildniku juhtum" – Looming 2003/9, lk 1372-78
11 Priidu Beier, "Lootuste põrgud ja kahtluste ilmamaad" – Looming 2009/9, lk 1293
12 Maimu Berg, "Aleksis Kivi lugu seitsmest vennast tänapäevaselt hoogsas eesti keeles" – Eesti Päevaleht / Arkaadia 29. aprill 2005, lk 16
13 Tollast Tartu nuhtlust, sõjaväelennuvälja ei tohtinud varem ajakirjanduses mainidagi, perestroika ajal aga hakati kasutama eufemistlikku määratlust "territooriumi valdaja". Lõhmus reageeris sellele iroonilise luuletsükliga "Territooriumi valdaja laulud".
14 Rein Veidemann, "Mälestades Aivo Lõhmust" – Postimes 29. märts 2005.
15 Janika Kronberg, "Alliksaare akadeemia" – Postimees 13. 9. 1997. Samas Akadeemias 1993/9 on veel teinegi AL tõlge: Jukka Koskelainen, "Iseenese varjus: Pessoa jälgedes". Kõik ta tõlkeraamatud, nagu ka artiklid raamatute hävitamisest lisasin Vikipeediasse.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Märkmed: