Tegemist on peategelaste elu kaudu laiahaardelise teosega, mille tegevus kulgeb läbi Mehhiko, Barcelona, Tallinna, Moskva, Stockholmi, Amsterdami ja Lissaboni, peatudes lõpuks pikemalt Barcelonas.
Romaanis on kolm peategelast. Nõukogude Eestis kasvanud Kristian seikleb Moskva kaudu vabasse maailma. Kodusõja ajal sündinud ja Franco rezhiimi üle elanud hispaanlanna Rosa säilitab elurõõmu hoolimata kõigist talle osaks saanud kannatustest. Preestri poolt lapsepõlves väärkoheldud mehhiklane Antonio loodab, et Kõigevägevam annab talle andeks tema pöörase kaksikelu.
Nende kolme, pealtnäha täiesti erineva inimese eluteed ristuvad Kataloonia meremetropolis Barcelonas.
Ilukirjanduslik teos, mis on autori poolt kirja pandud peategelaste jutustuste järgi, saab alguse 1904. a. Püreneede mäestikus asuvas müstilises vanas mõisas Pont d’Arc. 100 aastat hiljem lõpetab autor samas kohas, St. Montclari mäe jalamil, oma kangelaste elu jälgimise.
„Ma seisin ja vaatasin neid kolme – nad olid sarnased, samast puust. Erinesid vaid nende illusioonid, mälestused, patud ja ahnus. Ja ma panin kirja kõik. Täpselt nii, nagu oli olnud. Ma vaatasin ajas tagasi,“ kirjutab autor oma romaanis.
Kindlasti seisneb romaani väärtus ennekõike selles, et lugeja saab jälgida inimeste saatusi, kes kõik on sündinud erinevates diktatuurides, sest ka katoliikliku kiriku ülevõimu võib pidada diktatuuriks omaette. Kõik kolm tegelast püüavad leida õnne oma unistuste (vabas) maailmas. Kas see on aga üldse võimalik, kandes mineviku rasket koormat?
Soravalt toob Jan Beltrán lugejateni oma kangelaste detailitäpse reaalsusena kirja pandud elukäigud. Mingis võtmes ka põnevusdraamast ei puudu armastus, sõprus, koomilised situatsioonid, pettumused, kannatused, seks, magus kättemaks ja surm.
Antonio, kes on sündinud õnnetähe all intellektuaalide perekonnas, kuid rangete katoliku traditsioonidega Mehhikos, on ümbritsetud silmakirjalikkuse ja kaksikmoraaliga. Seksuaalselt poisikesena väärkoheldud, areneb teismelisest, kes on sunnitud elama ettekirjutatud moraaliseaduste järgi, egoist, kes ehitab enda ümber kaks maailma – ühe avalikkuse ja teise iseenda jaoks. Abiellunud naisega, keda ta ei armasta ja jooksnud Euroopasse järele mehele, keda ihaldab, algab Antonio traagika.
Kristian sünnib N. Liidus, kus elu on hall ja ilmetu. Ta seisab varakult silmitsi oma probleemide ja muredega, sest rääkida neist ei julge ta kellelegi. Vastupidiselt Antoniole on eestlane aga tugeva karakteriga, ta võtab saatuse julgelt enda kätesse ja ei anna alla oma rännakutes elu vastukäimistest hoolimata.
Ja siis Rosa. See võluv, süütu, südamlik hispaanlanna, kelle lapsepõlveunistuseks oli saada tantsijannaks. Kuigi kasvanud kindral Franco fashistliku rezhiimi ajal, naudib ta lapsepõlves perekonna soojust ja toetust. Elukogenematuna osutub tema esimeseks armastuseks vale mees, kes hiljem pruuni võimu poolt mõrvatakse. Suure südamega Rosa on võimeline küll andestama, kuid temagi järgib klisheed, naise ürgset loomust. Soovides leida armastust ja sünnitada lapsi, teeb ta eluga kompromissi ning läheb mehele, lootes leida sellega oma õnne. Elu jooksul tabavad Rosat mitmed tagasilöögid, kuid tugev naine ei vannu alla oma saatusele ja naeratab sellele elule, sellele neetud elule.
Kas tegemist on romaaniga, mis lõhub ühiskonna eelarvamused ja tabud ning paljastab topeltmoraali? Jah kindlasti!
Nii kiriku kui diktatuuride topeltmoraal, mis jälitab verehimuliselt taga neid, kes ei sobi nende tõekspidamiste raamidesse, mõjutab mitmeid saatusi ja suhteid, mis võivad saata meid kõiki ka vabas maailmas.
„Raamatus esineb selliseidki tõsielulisi stseene, mis võivad lugejates esile kutsuda vastakaid arvamusi, kuid neil ei ole muud eesmärki kui olustiku ja kõnemaneeride tõepärane edasiandmine,“ selgitab kirjanik.
Romaanis on mitmeid sõnumeid ja olen veendunud, et „La mala vida ehk neetud elu“ toob nii mõndagi uut eesti kirjandusmaastikule. Eesti mehe debüütteost võiks isegi võrrelda suurt kõmu tekitanud Charlotte Roche teosega „Niisked piirkonnad“ (Feuchtgebiete), mis on saanud Saksamaal suureks hitiks ja seda mitte ainult noorte keskel.
Seega on Jan Beltrán tajunud aja hinge. Tema teos ei ole mitte ainult erinevate saatuste või armastus-, seksi- ja põnevuslugu, vaid ka toetuskõne avatumale ühiskonnale.
Raamat tõlgitakse lähitulevikus ka soome, rootsi ja saksa keelde.