Postimees tõi kirjakasti kodumaal ilmuva Eesti Skautide Ühingu ajakirja Eesti Skaut suvi 2002 uues kuues heal paberil ja rohkete mustvalgete ning värvipiltidega. Peale mitmeteemaliste artiklite on ajakirjas fotomeenutus ja kokkuvõte möödunud suvel Eestis toimunud suurlaagrist Hõimusild, kus viibis ka Kanada Skaut- ja Gaidmaleva 36-liikmeline esindusüksus. Pärast laagri lõppu tegi esindusüksus ringreisi Ida- ja Lõuna-Eestis, millest võttis osa ka grupp Kodu-Eesti skautlikke noori. Moodustati orkester ja laulugrupp ning reisil anti etendusi kohalikule elanikkonnale.

Ajakirjas on pikem jutt ringreisist, nähtuna Kose skaut Arne Sildniku silmade läbi, mis on huvitav ja erinev Kanada noorte tähelepanekuist samal reisil. Olgu siinkohal toodud lühike kokkuvõte artiklist, mille pealkirjaks Kanada eestlaste ringreis.

Teise maailmasõja ajal põgenes Eestist palju inimesi, kes ei tahtnud elada kommunismi võimupiirkonnas. Nad on elanud terve nõukogude aja väljaspool Eestit, saanud teiste riikide kodanikeks. Neid nimetatakse väliseestlasteks. Eelmisel suvel tulid väliseestlaste lapsed Eestisse. Skautlus on väliseestlaste hulgas väga levinud. Peale suurlaagrit tahtsid nad tutvuda Eestiga, millest nad olid kuulnud oma vanemate juttude kaudu. Läksime nendega koos Eestimaa tuurile. Esinesime mitme kohas. Kava oli järgmine: lühike kõne — väliseestlane skm. Enn Kiilaspea, meeleolukad palad — puhkpilliorkester, kristlikud ja skaudilaulud — Kanada gaidid. Lõpuks mängis orkester kodueestlase Olev Roosa juhatusel.

Reis oli väliseestlastele võimas elamus, eriti Lõuna-Eesti Otepää kõrgustikuga. Skautmaster Ennul, vaatamata oma soliidsele vanusele, lehvis skaudirätik vallatult, silmad särasid.

Sinimägedes esinemine oli Ennu sõnul meie reisi kõrgpunkt. Giid selgitas, miks Sinimäed on eestlastele nii tähtsad. Tartust jõudsid kohale sõjaveteranid, kes esinesid pärast meid heatasemeliste vanade sõdurilauludega. Peeti südamlikke kõnesid. Mõnel vanal sõjamehel olid pisarad silmis.

Tallinnas sõitsime piirivalvelaevaga Soome lahel ja külastasime president Lennart Meri Viimsis. Koos meiega tulid ka mõned teised eesti skaudid. Kohal oli Eesti peaskaut skm. Kristjan Pomm. Oli väga kodune ja soe õhkkond.Sellega oli kanadalaste missioon täidetud. Nad olid veel mõned päevad Tallinnas ja sõitsid koju. Sain aru, et nad tulevad siia esimesel võimalusel tagasi ja mine tea, äkki jäävad isegi päriseks. Nii mõnigi paistis oma tulevikku siin ette kujutavat.

Selle jutu moraaliks tuleks võib-olla mainida, et me isegi ei tea, kui lahe maa Eesti tegelikult on. Oleme harjunud. Aga kui ma vaatasin neid kanadalasi, kes küll ametlikult kanadalased, aga tegelikult eestlased, siis ma imestasin päris tugevalt. Neid on väiksest peale kasvatatud eestlasteks, nad armastavad Eestit, nad teavad hümni peast, nad elavad kõigele kaasa, mis siin toimub, on kõigest huvitatud. Neile ei mahu üldse pähegi, et mõni eestlane ei tea Eesti hümni ja peab Eesti tähtpäevi arhailiseks. Läbi nende silmade hakkasin ma kõike seda teisest küljest nägema. Nad olid kõik tavalised toredad noored. Mul on hea meel, et nad on mu sõbrad ja ma loodan nendega peatselt kohtuda.

Märkmed: