Väljaanne teatab, et ajaloolased said Venemaa Föderaalselt Julgeolekuteenistuselt (FSB) kaudse kinnituse selle kohta, et Nõukogude eriteenistused ja diplomaadid valetasid, kui teatasid, et Wallenberg suri 17. juulil 1947.
Berger ja Birstein kinnitavad, tuginedes FSB keskarhiivist saadud andmetele, et 23. juulil 1947 kuulas Nõukogude Liidu julgeolekuministeeriumi vastuluure ohvitser Sergei Kartašov 16 tunni vältel üle "vangi number 7", samuti Vilmoš Langfelderit ja Sandor Katonit. Langfelder oli Wallenbergi autojuht. FSB arhivaarid oletasid, et nn vang number 7 oli ilmselt Raoul Wallenberg. See aga lükkab versiooni tema surmast 17. juulil 1947 ümber.
Nõukogude julgeolekuteenistus NKVD röövis Wallenbergi pärast Budapesti vallutamist 1945. aastal ning toimetas ta Nõukogude Liitu. Idanaaber keeldus kaua Wallenbergi Nõukogude Liidus viibimist tunnistamast, kuid 1957. aasta veebruaris saatis tollane Nõukogude välisministri asetäitja Andrei Gromõko Rootsi ametliku memorandumi, milles tunnistas, et Wallenberg viidi Nõukogude Liitu ning ta suri infarkti tagajärjel Lubjanka vanglas 17. juulil 1947.
Raoul Wallenberg töötas Teise maailmasõja lõpuaastatel Rootsi saatkonnas sakslaste poolt okupeeritud Budapestis ning päästis tuhandeid juute holokaustist, väljastades neile Rootsi passe või varjates neid Rootsi esinduses. Oletatakse samuti, et Wallenberg veenis mõnesid Saksa komandöre mitte täitma Budapesti juudigeto hävitamise käsku. Niiviisi pääses üle 100 000 juudi kindlast hukust.
1963. aastal tunnustas Wallenbergi tegevust ka Iisraelis asuv holokausti mälestuskompleks Yad Vashem.
2000. aastal tunnistas Venemaa peaprokuratuur Wallenbergi stalinliku repressiooni ohvriks ning rehabiliteeris ta postuumselt.
Versioon, et nn vang number 7 oli just nimelt Raoul Wallenberg, levis varemgi, kuid esmakordselt tunnistasid selle arvatavat paikapidavust nüüd ka FSB arhivaarid.
Sven Randlaid