Selles külluses võivad kergesti silmapaari vahele jääda mõned „tüsedama“ sisuga väljaanded, mis küll ei uhkelda säravate klantspiltidega, kuid teevad kindlalt oma sisuga silmad ette olmeteemalistele ja kergekaalulistele seltskondlikku klatshi edastavatele üllitistele.
Üks sellistest on kahtlemata neli korda aastas ilmuv ajakiri Kultuur ja Elu, mille sügisnumber äsja toimetusse jõudis. Mida kõike seal ei leidu! Kaanel on II maailmasõjas eesti sõjameestele püstitatud ausammas, mis sai oma kohal Pärnu pargis püsida vaid 9 päeva, kuni see Pärnu linnavalitsuse korraldusel õhtuhämaruses maha võeti. „Mis riik see on, kus ühel pojal on obelisk lilledes, teisel mutta trambitud haud?“ küsis näitleja Merle Jääger möödunud suvel Jaan Tõnissoni sünnikodus. Kas vajame nn. „asendussammast”, mis teeb meist orjarahva, kes alistus võitluseta? Kirjutises on palju mõtlemapanevat, mistõttu see väärib edaspidi refereerimist.
Väikese Andorra vürstiriigi (vaid 69.000 elanikku!) suursaadik Pariisis Imma Tor kirjutab oma maa fenomenist.
Huvipakkuv on ajalooline ülevaade Scoutspataljonist, mille loomise algusest möödub peatselt 85 aastat.
Kirjanik Einar Sanden leiab oma intervjuus, et Eesti vabanemine oleks pidanud saabuma varem ja põhjendab ka, miks. Väike äpardus on toimetajatel juhtunud sama loo juurde paigutatud Aarne Vahtra illustratsiooniga, mille allkirjas kinnitatakse, et hr. Vahtra elab Pariisis, töötades seal vabakutselise kunstnikuna. Enamus meist teab muidugi, et ta elab Torontos.
O. Mertelsmann läheneb artiklis „Hariduse ja kultuuri ekspansioon süsteemi stabiliseerijana. Eesti 1940—1956“ stalinliku rezhiimi aastatele ja selle süsteemi suhtumisele kultuuri veidi teise nurga alt ning leiab, et see epohh vajaks edasist uurimist.
Hariduse vallas kuhjunud probleemide põhjuseks on otsustamatus, selgub intervjuust haridus- ja teadusministri Toivo Maimetsaga.
Islandlase Arnor Hannibalssoni sotsialismi shokki Moskva ülikoolis meenutavad tema kunagised õpingukaaslased.
Legend Raimond Valgrest ei tuhmu, sest pooled tema laulud on veel laulmata.
Tore on lugeda ja järeldusi teha loost „Ettevõtja Arno Pavel andis Hüüru vesiveskile uue elu". Kasutuseta jäänud veskis tegutseb nüüd rahvusliku hõnguga söögikoht.
Tiit Birkani elukäik on olnud nagu Kolgata tee. Siberist kirjutas ta oma emale: „Olen täiesti läbi puitund, ei hellita ise, ei saa teiste hellitustest aru.“ Kirja lõpus on karje: „Neetud Siber, iga inimese muudab ta loomaks!“
Järgneb lugu vabaduslaulikust Urmas Alenderist, kontrastide inimesest ja romantikust, kelle elutee jäi väga lühikeseks, ta hukkus 28. sept. 1994 Estonial ja oleks 22. nov. 2003 saanud 50-aastaseks.
Artiklis „„Võrumaa mees Hans Sissas talletab inimsaatuste keerdkäike“ on juttu temast ja ta raamatutest, aga nendest oleme juba kirjutanud ka oma lehes.
Kirjutis „Lennuväelaste kokkutulek algab Härmatarelt“ käsitleb traagilise 1941.a. „punase mehe“ terrori päevi. Muide, ühel fotol eemaldab tuttav mees, Toronto eestlane, endine lendur ja metsavend Tarmo Rae Aruhärma talu pererahva mälestuskivilt katet.
Kuulsal karikaturistil Goril olid omad suhted eestiaegse „Loominguga“. Ohoo — kirjutisest „„Looming“ lugeja kohtu ees“ selgub koguni, et Gori oli sattunud hirmsa supi sisse, „Eesti Wabariigi kultuuripessa ehk sasipuntrasse, mis koosnes ümmarguselt 60-pealisest kirjanikkonnast“. Mis tal siis muud üle jäi, kui seda kõike oma kunsti jäädvustada.
Viimased ajakirja leheküljed on pühendatud kunstile — esmalt on juttu peost koos nimeka vabakutselise maalikunstnikt Tiina Tarvega, ja kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa kirjutab vanadest armsatest asjadest, arutledes, mis võiks ühendada antiikset amforat ja Reini veinikannu.
Täpsemat infot tellimisvõimaluste ja -hindade kohta saate järgmiselt võrguleheküljelt: http://kultuur.elu.ee/