Anu Pallas ja Sulev Uus: Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III. Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut, 2009. 600 lk.
Ajaloovõltsimine on teatud ringkondade harrastus, millega pole vist iial nii sihikindlalt ja süstemaatiliselt tegeldud kui pärast Teist maailmasõda. Mõningaid sündmusi võimendatakse üle, teised vaikitakse armutult maha. Eesti rahvas, nagu mitmed teisedki, elas enam kui pool sajandit olukorras, kus isikliku julgeoleku huvides oli soovitav võimalikult vähe mäletada. Seetõttu jäi pealekasvav generatsioon taasiseseisvunud Eestis mõneks ajaks segadusse. Ajalooõpetajad sattusid suurima dilemma ette: ametlik versioon oli valeks tunnistatud, kuid õiget polnud kuskilt võtta. See segadus pole veel praegugi lahtunud, sest maailmapoliitikute tõearmastus jätab soovida. Neil on mugavam leppida paljuleierdatud valskusega, kui vaadata näkku tõele, millest võivad vastu peegelduda ebameeldivad ajaloofaktid.
Sellises olukorras on iga üksikisiku mälestustel hindamatu väärtus. Neid kirjutatakse praegu rohkem kui iial varem ja loetakse suurima huviga, isegi selliseid, mis oma kirjandusliku kvaliteedi poolest ei vääriks üldse trükimusta. Mitmelt poolt on hakatud nende avaldamist õhutama ning avaldatut süstemaatiliselt koguma. Üheks tugevamaks suunajaks on viimasel ajal olnud Ühendus Eesti Elulood, kellega käsikäes on töötanud ka kõnesoleva teose koostajad.
Nagu koostajad oma teose eessõnas mainivad, on ajakirjanik omamoodi ajalookirjutaja ning mõtestaja. Tema ülesanne on päevakajalise informatsiooni vahendamine ja seepärast on ka tema looming ajaline. Ajakirjanik on aja kirjanik.
Käesolev kogumik on arvuliselt kolmas. Esimene „Meie jäljed jäävad“ ilmus aastal 2004. Kaks aastat hiljem järgnes sellele „Teelised helisillal“, mis sisaldas raadioinimeste mälestusi. Ka kolmas hõlmab nii pressis, raadios kui teles/filminduses tegutsenud isikuid.
Raamatus osaleb 24 autorit, kelledest vanima sünniaastaks on 1922 ja noorima omaks 1961. Enamiku tööaastad jäävad nõukogude aega, kus ajakirjandusliku eneseteostuse võimalused olid minimaalsed. Kaks on väljastpoolt Eestit, mõlemad torontolased: Tarvo Toomes ja siinkirjutaja. Raamatu lõppu on paigutatud isikunimede register, mis hõlmab kõiki kolme kogu, ja väljaannete register (ajalehed ning ajakirjad).
Just kirjeldused nõukogudeaegsest ajakirjanikutööst on kõige enam huvipakkuvad. Ka sel ajal leidus neid, kelle väärtushinnangud erinesid valitsevast ideoloogiast sel määral, et jäid oma ajakirjaniku missioonile truuks ja õppisid kirjutama ridade vahele, pidevalt kombates võimaluste piire. Rahvas omalt poolt oli agar ridade vahele peidetud sõnumit otsima. Nagu ütleb Ülle Puusep: „Peagi arenes meis kõigis imepärane võime kuulates mitte kuulda ja vaadates mitte näha, täpselt oma suva järgi tegutseda edasi, hoolimata käskudest ja keeldudest.“
Jah, ka nõukogudeaegseis tingimusis oli võimalik teha väärtuslikku ajakirjandust ja tehtigi. Kogumikus leidub ka neid, kes lähevad selle rõhutamises nii hoogu, et tekib mulje, nagu kadunuksid need võimalused koos nõukogude ajaga. Siinkirjutajale jättis sügavaima mulje Grete Naaber, lausudes: „Õnn on olnud luua ja ikka edasi uskuda, kasvõi umbrohuseemnesse. See on olnud omamoodi hingepidu.“
Ajakirjandus on aja kirjandus
Kultuur
TRENDING
