Alltoodud artikkel Õhtulehes, mille on kirjutanud keegi ajakirjanikuna mulle tundmatu Silja Ratt, on väga piltlik näide veast, mille alatasa teeb meie ajakirjandus ja mis on üha enam levimas. Milles see viga seisneb?
Alustan veidi üldisemast: ajakirjandus on aja kirjandus - see sõna otseses mõttes kirjutab üles aega - sündmusi ajas. Ajakirjandus kajastab sündmuste voogu, milles me elame. Ajakirjanduse esmane ülesanne on anda informatsiooni toimuvast. Seejuures on see info võimalikult erapooletu, tasakaalustatud, tõene. Teine ja sama oluline ajakirjanduse ülesanne on mitte jääda pelgalt faktide ülestähendajaks, aja kroonikuks, vaid avada lugejale/vaatajale sündmuste taustu, tagamaid, anda kontekst toimuvale, et ajakirjanduse tarbijal tekiks üldisem pilt ja mingi konkreetne seik asetuks suuremas pildis oma õigele kohale, nagu asetub oma ainuõigele kohale kild suures mosaiikpildis. Ning kolmandaks: ajakirjanduse ülesanne on vahendada ühiskonnas autoriteetseid inimesi, et mingi sündmuse tähenduse ja väärtuse avaks keegi, kes tunneb kas mingit valdkonda sügavuti või kelle mõttemaailm on piisavalt avar, et tema arusaamu laiemalt jagada.
Kõige selle asemel on meie ajakirjandus teinud selleks oluliseks sündmuseks ajakirjaniku enese olemasolu ja ajakirjaniku enese arvamuse. Ajakirjandus on meil mitte ühiskonna avaja ja mõtestaja, vaid iseenda avaja ja mõtestaja. Ajakirjandus peab iseennast nii ühiskonna keskmeks kui selleks, kes annab sellisena hinnanguid ja seletab, mis on ühe või teise sündmuse või olukorra tähendus ja väärtus.
Meenub uurimus Euroopa ajakirjanduse kohta. Selgus, et kui lääne Euroopa nn. vana ajakirjandus üldjoontes on traditsiooniliselt ühiskonna sündmuste kajastaja ja taustade avaja, siis ida Euroopa noor ajakirjandus on tugevasti kadu selle poole, et olla ise nn. neljas võim - olla see, kes vahendab iseennast. Piltlikult: olla korraga ise nii intervjueerija kui intervjueeritav.
Meie ajakirjandus on üha vähem aja ülestähendaja ja püüab olla keegi, kes ise suunab ühiskondlikke protsesse ja kujundab ühiskonna teadvust, annab neile protsessidele oma hinnangu ja tähenduse ning on asunud lausa rahvaülese õpetaja ja kasvataja kohale.
Põhjuseid on kaks: esmaselt see, et meil puudub siin sadade aastate pikkuse vaba ja sõltumatu ajakirjanduse traditsioon. Teiseks aga, et meie ajakirjandus on üha enam ühte sulamas võimuga ning vaba ja sõltumatu ajakirjanduse asemel on meil tegemist propagandamasinaga, kus ei tööta mitte ausad ja siirad aja ülestähendajad, vaid propagandistid.
Konkreetne artikkel on sellise ajakirjanduse suundumuse väga ilmekas näide: ajakirjandus antud juhul ei vahenda ei sündmust ega anna sõna ühiskonna autoriteedile, kes seda teeks, vaid on ise see elu kese, kes püüab ühiskonna meelsust kujundada.
Tõesti - see on sama tobe, kui et õhtuses ETV Aktuaalses Kaameras hakkaks Margus Saar edastama meile mitte uudiseid Eestist ja maailmast, vaid jutustama omaenese tegemistest, arvamustest, hinnangutest, vaadetest, mõtetest. Teisisõnu - et Margus Saar oleks ise nii päeva keskne sündmus kui selle päeva keskse sündmuse kajastus ja avamine.
Kes on Silja Ratt, et tema arvamine on nii oluline, et kogu rahvas peab seda teadma?
Vastan ise: ta on mitte keegi. Ta on tundmatu. Ta on tüdruk toimetusest. Selle asemel, et teha oma ajakirjanikutööd, on ta teinud sündmuseks iseenda, keda ta siis ka ise avab ja ise kajastab. Ta on mõlemat - nii ühiskonna jaoks oluline sündmus kui selle kajastus. Mis on kokkuvõttes absurd.
On samasugune absurd, nagu on ETV ekraanil Johannes Tralla, kes ei ole oma saates mitte saatekülalise vahendaja ja avaja, vaid on astunud ise saate keskmesse ja kes sellisena istub pähe nii oma saatesse palutule kui kogu oma vaatajaskonnale.
Seisukoht | Ma ei taha olla eestlane EKRE Eestis (472) Õhtuleht
https://www.ohtuleht.ee/908660...