Arvamus, 30.12.2019
©UU
Urmas Reitelmann EKRE fraktsiooni koosolekul.
EKRE Riigikogu Saadik Urmas Reitelmann kirjutab Postimehes toimuva najal sellest, kuidas Eesti ajakirjandus aina mandub, omamata enam isegi oskust räägitavast aru saada.
„Pealkirjade ning sotsiaalmeedia postituste järgi otsustades täidavad meediaruumi viimastel päevadel kõikvõimalikud aasta kokkuvõtted ning peakene viltu ja murekorts laubal, targutavad kõik, kes vähegi viitsivad.

Artikkel koos kommentaariumiga siit: https://uueduudised.ee/arvamus...

Peavoolumeedia vältimine poliitikas täielikult ei õnnestu, ehkki olen seda üritanud ning viinud selle tarbimise nii napiks, kui vähegi saab. Vahepeal „Postimehe“ toimetuse juhiks saanud Peeter Helme andis nanosekundiks lootust lugemisväärse väljaande taastumiseks, ent kultuurimarksistidest kirjatsurade mäss päädis mitte „hungveipingide“, vaid Helme vallandamisega – fataalselt rumal samm lehe omaniku poolt.

Nagu viimased päevad on tõestanud, uut peatoimetajat leida on väga keeruline, lahkuvate ajakirjanike nimed ununevad samas aga nädalaga. Loodetavasti õpib lehe omanik ja juhtkond vähemalt sellel korral enne, kui ka enda teise jala sodiks tulistavad.

PM valikud on üsna kasinad. Kas suudetakse palgata ja tööle panna konservatiivne ja kvaliteetne alternatiivse toimetus või laseb harimatutel, ent see-eest vasakäärmuslikest ideedest pakatavatel globalistidel tekitada teine õnnetu EPL/Delfi taoline saastaväljaande ning pigem varem kui hiljem, pood kinni panna.

„Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida“, öeldi ajal, mil Eesti Vabariigil oli veel president. Viimase poole aasta jooksul olen kahel korral kokku puutunud nii ajakirjanike kui ka poliitikute enneolematu harimatusega, mis ei ole teadupoolest kellelegi uudis, veidi üllatav, vähemalt minule, on harimatuse eriti agressiivne vorm.

Enne Võidupüha mainis konservatiivse erakonna esimees Mart Helme Pärnus peetud kõnes puudusi eesti kõrghariduses, Tallinna Ülikooli näite varal, kasutades oma jutus metafoorina A.H.Tammsaare „Tões ja õiguses“ kõlanud mõtet ülikooliharidusest, milles Pearu osutab ülikooli elukaugusele igapäevaelust, viidates elukutsevalikuna kahtlasele hobusevarga karjäärile tulevikus, kui sünonüümile.

Tammsaaret lugenud inimene mõistab konteksti ja näite paikapidavust ka tänapäeval, ehkki hobusevarga kujundit enam kuigivõrd ei kasutata. Juhul, kui Tammsaare loomingu tundmine piirdub aga parimal juhul „Tõe ja õiguse“ järgi tehtud filmi nägemisega, tekib ajakirjaniku/poliitkomissari ajus aga primitiivne ärritusseisund, sünnib „paljastav uudis“, mis hakkab lihtsakoelisemate seas elama iseseisvat elu.

Teine näide on lähinädalate „ajakirjanduslikust“ toodangust. Kui Tammsaaret võinuks gümnaasiumis käinu enam-vähem teada, siis Vladimir Uljanovi poliitilisest pärandist ei tea tänapäeva kultuurimarksistist ajakirjanik, keskealine ega noorpoliitik, paraku ka riigipea ega teda ümbritsev õukond mitte kröömigi, kuigi lolliksjäämise vältimiseks peaksid nagu elu näitas.

Mart Helme viitas raadiosaates, Lenini kirjutatut taas metafoorina kasutades, kuid mitte täpselt tsiteerides mõttele, milles Lenin väljendas soovi, et peame tegema nõnda, kus tulevikus võiks ka köögitüdrukust saada riigivalitseja. Sõna-sõnalist tsitaati ei suuda ilmselt keegi, kes ka kunagi ülikoolis NLKP ajaloost eksameid andnud, meenutada, küll aga öeldu mõtet üldisemalt.

Paraku kõnetab see võrdlus tänaseks vähemalt viiekümnendatesse jõudnud inimesi ja eeldab kõrgkoolis sundkorras vastu tahtmist omandatud aine mõningast mäletamist. 20-30 aastased, Tallinna Ülikooli või mõne Sorose õppeasutuse lõpetanud ei saa ega peagi kurja süfiliitiku grafomaanias orienteeruma, kuid igas lehetoimetuses on sellise teadmise omamine vajalik, valitsuses ja presidendi kantseleis lausa kohustuslik, et mitte lolliks jääda rahvusvaheliselt ja riiklikult.

Soome poliitikud jäid seekord üle lahe toimuvale hüsteeriale ja tarbetutele vabandustele reageerides mõistetavalt vaoshoituks. Erandina reageeris Vasakerakonna esinaine Li Andersson, kes on Turu Ülikoolis kaitsnud kraadi politoloogias ning õppinud lisaainena vene keelt, soovitades kasutada mõtet „kassapidajast peaministriks“ Soome tunnuslausena.

Omamata vähimaidki sümpaatiaid Li Anderssoni poliitiliste vaadete suunal (paari päeva eest oli ta sunnitud vastumeelselt ühele ajakirjanikule tunnistama, et on vaadetelt marksist), tuleb aga möönda, et tegemist on vaieldamatult targa inimesega, kes võib olla vabalt lugenud Leninit originaalis, Mart Helmega sarnaselt teab, millest räägib ega lange harimatusse hüsteeriasse.

Mida nende kahe näite varal võime õppida? Esmalt teadvustada, et ajakirjanduses töötavad järjest rumalamad ja agressiivsemad tegelased, kel puudub elukogemus, haritus ja vähimgi enesekriitika. Suhelda, kui üldse, tuleb nendega lühikeste lihtlausetega ja aeglaselt, et öeldu enam-vähem adekvaatselt kohale jõuaks.

Soovitav on vältida kirjanduslikke viiteid, kindlasti mitte kasutada eelmise sajandi poliitiliste mõtlejate tsitaate, täiesti keelatud on aga tarvitada klassikute öeldut. Vähimgi keerukam mõttearendus, viide, metafoor, kuid ka paarkümne aasta vanune nali tekitab juhmimas poliitikus ja ajakirjanikus lühise, mis võib lõpptulemusena viia häda ja viletsuseni. Kui keegi arvab, et ma olen irooniline, siis eksib. Harimatus on saatanast ja sel on tuhat nägu.“

Märkmed: