Hans Sissase nimi peaks meie lugejatele tuttav olema. Oleme korduvalt kirjutanud tema tänuväärsest missioonist – rajada Võrru Eesti Ema monument. Paljud siinsed rahvuskaaslased on seda projekti ka rahaliselt toetanud. Vähesed teavad ehk, et ta on ka kirjanik ja üks nõukogude repressioonide ohvreist.

Siinkohal pole ruumi tema eluloost pikemalt kirjutada, kuid mainigem, et Hans Sissas sündis 1933. a Võrus sõjaväelase perekonda. Isa arreteeriti 1944. a detsembris süüdistatuna reetmises, ta suri Vologda vangilaagris juba 1945. a, arvatavasti hukkamise tagajärjel. 25. märtsil 1949 küüditati osa „isamaa reeturi“ perest Siberisse, Hansu 15-aastane vend Johannes, kes jäi küüditamisest maha, arreteeriti sama aasta detsembris Võrus, süüdistatuna Soome ja Eesti lipukeste heiskamises 24. veebruaril. Karistuseks oli 10aastane vanglakaristus. Perek. Sissas pöördus tagasi kodumaale 1957. a.

Ehkki Hans Sissase saatus sarnaneb paljude eestlaste omaga, pole ta sellega niisama leppinud ega, käed rüpes, istuma jäänud. Aateline isamaalane nagu ta on, on ta on oma jt Siberi-mälestused kirja pannud ning oma sarja „Meenutused“ (I–VI osa) eest pälvinud B. Kangro kirjanduspreemia. Ta jätkab kõnealuse sarja kirjutamist ja avaldamist.

Siberi-mälestustest, vintsutustest ja ränkadest katsumustest ajendatuna on ta juba mitu aastat tegelnud Eesti Ema monumendi rajamise idee elluviimisega. Toimetusele saadetud Hans Sissase kirjast loeme: „Eesti ema-naise minevikuelu, vapruse ja vastupidavuse jäädvustamiseks algatasin 2004. a. ülemaailmse ürituse püstitada Võrru eesti naisele-emale monument, mis lähtub ideest – väärtustada eesti naist emana ning tugevdada sõnumit, et kestame rahvana ning, et see kajastaks eesti rahva nägemust tulevikku. Keegi ei tohiks meist leppida mõttega, et tulevikus eksisteerib eesti rahvas nullrahvana.“

Niipalju siis alljärgneva taustaks. Kahjuks langes Hans Sissas hiljuti hoopis teistlaadi rünnaku ja ülekohtu ohvriks, mida ta palus meie lehes ka valgustada, pidades silmas neidsamu Kanada eestlaste rahalisi toetusi kõnealuse monumendi rajamiseks.

Laskumata üksikasjadesse, püüame siinkohal anda juhtunust lühiülevaate. 1. märtsi Võrumaa Teatajas selgitas Sissas pikemas artiklis „Eesti ema väärib monumenti. Aga kuhu?“ väga üksikasjaliselt, miks Kreutzwaldi park Võrus on parim paik kuju püstitamiseks. Sellele võib pidada vastulauseks 10. mai ajalehes Videvik ilmunud Elle-Vaike Kiik’i artiklit „Kreutzwaldi pargist Võrus ja muustki“, kus oli mh juttu Eesti Ema kuju püstitamisest Võrru. Ajakirjanik leiab, et monument ei sobi kuidagi Kreutzwaldi parki, sest „see haljasala on muinsuskaitse all ja jäädvustab Eesti kultuuri ja kirjanduse alussamba Lauluisa mälestust“. E.-V. Kiik leiab, et kõnealusele pargile piisab täiesti ühest skulptuurist, s.o. Amandus Adamsoni loodud Kreutzwaldi mälestussambast aastast 1926. Edasi loeme: „Tahaksin, et Eesti Ema kuju püstitamine ei oleks mingi kitsa võimul oleva ametkonna otsustada, vaid siin peaksid oma seisukoha välja ütlema nii kultuuriminister, keskkonnaamet kui ka muinsuskaitse. Loodan,et Võru linnavalitsus ei lase end kunagisel komsomoliliidril Sisaskil ümber sõrme mässida. Just tema tahab selle kujuga kiiresti ühele poole saada.“

Selles lühikeses lauses on ajakirjanik teinud kaks andestamatut viga: esiteks on Hans Sissasist saanud „Sisask“ ja teiseks on teda nimetatud „kunagiseks komsomoliliidriks“. Et artikkel oli 4 päeva – 10.–14. maini üleval ka Videviku võrgulehel, on Hans Sissasi nördimus ja mure mõistetav. Õigluse jaluseadmiseks pöördus ta


Videviku toimetuse poole, kus piirduti ebamäärase lühivabandusega, milles tunnistatakse, et kõnealuses artiklis on autor ja toimetus „olnud ebatäpsed Hans Sissase ühe eluseiga asjus“: „Nimelt ei saa me kinnitada, nagu oleks kõnealune isik kuskil komsomoliliidrina tegutsenud.” Seda teadet ei avaldatud võrgulehel. Kuidas mõista väljendit „ei saa me kinnitada“; kas see tähendab, et tegelikult võis hr. Sissas siiski komsomoliliider ka kinnitamata andmetel olla?

Möödunud nädalal saabus meile Hans Sissasele saadetud vabanduskirja koopia Elle-Vaike Kiik’ilt, milles ta võtab täielikult süü endale valeinfo levitamise ja ebameeldivuste tekitamise pärast, paludes seda edastada ka meie lugejatele. „Minu süül sai see tubli mees asjatu kriitika osaliseks. /…/ Toetage teda edaspidigi!“ Sellessamas vabanduskirjas ütleb Elle-Vaike Kiik, et talle olevat „räägitud“, et Hans Sissas oli komsomolijuht ja ta leiab, et selles polegi ju ka midagi hullu. Terve tema klass olla kuulunud omal ajal komsomoli sunniviisil. Aeg oli selline, kirjutab ta. Jah, aeg oli selline tõesti, aga pea igas koolis ja klassis oli neid, kes jäid sirgeseljaliseks ega kuulunud komsomoli. Just seetõttu tulnuks olla eriti ettevaatlik kellelegi komsomoliliidri sildi külgekleepimisel.

Hr. Sissas saatis toimetusele mahuka portsu materjali, kus mh leiduvad ka täpsed rahalised aruanded Eesti Ema ausamba fondi laekunud summade kohta. Kes soovib nendega lähemalt tutvuda, võib seda toimetuses kohapeal teha.

Märkmed: