Igal nädalal on oodatud see päev, mil leiad kirjakastist uue, järgmise Eesti Elu numbri. Teed sellele ruumi oma laual kanada ajalehtede vahel ja avad uue saadetise. Korraga oled eestlaste keskel Torontos, Muskokas Vancouveris või isegi kodumaal. Lehe kaudu oled kontaktis kaaseestlastega nende muredes ja rõõmudes; heidad pilgu möödunud päevadesse või tulevikku.
Eestlane väljendab siin, mida ta on teinud, mida saavutanud ja mida kavatseb teha. Esmalt sirvid lehte ja tutvud pealkirjadega. Sellele järgneb juba üksikute kirjutiste lugemine, kõigepealt loed muidugi neid, mille pealkirjad köitsid su pilku juba sirvimisel.
Kõike ei jõuagi korraga lugeda, vahepeal tuleb vaimu teritada ristsõnade lahendamisega. Mõningad vastused selguvad teatmeteoste ja atlase kaasabil. Ongi uus ristsõna valmis, ja õnneks on teine jäänud su abikaasale.
Nüüd algab tõsisem tegevus, et oma lemmikartiklid ja uudised korralikult läbi lugeda. Imetled toimetajate mitmeid huvisid, nende liikumist eestlaste üritustel, nende positiivset mõtlemist — ja kõike seda hästi kirjutatuna. Palju on värskeid fotosid, mis ütlevad omas keeles, mis on juba olnud ja tehtud. Otsid fotodel liikuvaid tuttavaid, ja veel enam — katsud mõistada, kes on fotodel. Fotode kvaliteeti, valikut ja pildistaja maitset hinnates oled selle osaga rahul. Mõne 90-aastase juubeli tervitusele lisatud kooliaegne või leerifoto tekitab tunde, et foto on vanem kui juubilar ise. Tuleb meelde juhus, kui kord Buffalo kiriku jumalateenistuse järel toimunud kokkutulekul tervitas mind keegi. Ma ei tundnud seda vanemat härrat ära. Ta seletas, et õppisime koos Tartus samas algkoolis (Märdi ülikoolis). „Kas sa ei mäleta? Sa ei ole üldse muutunud, tundsin su kohe ära!“ ütles ta. Sellest ajast oli möödunud ligi 70 aastat!
Jäänud on lehe viimase, ühe suurema osaga — leina- ja surmakuulutustega — tutvumine. Seal on alati üllatusi. Üks või teine tuttav on jõudnud oma viimsesse rahupaika. Kas me ei kohtunud ega ajanud juttu mitte alles eelmisel nädalal? Kas ma ei imetlenud mitte Sinu optimismi ja Sinuga alati kaasaskäivat naeratust? Võibolla oled ise järgmine või on sulle antud veel lisaks palju päevi ja aastaid?
Jääb veel ingliskeelne osa, mis on mõeldud meie siinsele nooremale rahvale; nendele, kes siiski midagi emakeelest teavad tänu eesti lasteaiale, koolidele, vanematele ja vanavanematele, kes aitavad oma järglastel alles hoida seda „maailma kaunimat keelt“.
Lehte lugedes avastad korraga, et sinuealiste sõprade, koolivendade, relvakandjate ja siin maal kunagi kodusid rajanute nimesid enam ei leia. Kuhu on jäänud see suur hulk kaasmaalasi? Samale küsimusele vastas Eestisse jäänud hea sõber, tuntud kirjakunstnik Villu Toots: „Viimastel aastatel Eestile vabadust võideldes olid meieaelised suuremas osas juba langenud.“
Muidugi on kahju, kui oodatud päeval Eesti Elu sinuni ei jõua. Kas selles on süüdi posti hooletus või selle ülekoormatus? Pikema ootamise põhjuse otsimine ei too siiski lehte varem kohale ja ometi ei jää see ka tulemata. Hilinemisega saabunud lehte loetakse veel rohkemgi.
Aeg on läinud, aega on antud, uued põlvkonnad on terved ja annavad oma panuse.
Kui küsid sõbralt, mis on uudist, oleks sobiv vastus: „Loe Eesti Elu või — viimased uudised ei ole veel ilmunud.“
Ajalehe Eesti Elu lugemine
Arvamus
TRENDING
