Holokausti ohvrite kannatuste kirjeldamisel on mainitud üksikuid sakslasi, kes päästsid juute surmast. Iisraelis ilmuv saksakeelne kuukiri „Israel heute“, millega mind varustab Tel Avivis elav Eesti sõber Jakob Kaplan Tartust, sisaldab vahel ka selleteemalisi artikleid. Märtsinumbris kirjutatakse aga kahest Saksa ohvitserist, kes Esimese maailmasõja lõpuaastatel päästsid Palestiina juudid hävingust ja sellega rajasid teed Iisraeli riigi tekkele. Selle lugemine äratas huvi ja ajendas otsima täiendusi, tulemuseks on järgnev lühikokkuvõte.
Selles episoodis mängis silmapaistvamat osa kindral Erich von Falkenhayn (1861-1922). Ta oli Saksa sõjaminister ja seisis ajavahemikul 14.09.1914 – 29.08.1916 Saksa kindralstaabi eesotsas. Juba novembris 1914 jõudis ta veendumusele, et Saksamaal polnud väljavaateid sõja võitmiseks, aga tal ei õnnestunud veenda Saksa keisrit ega poliitikuid alustama vastavaid läbirääkimisi. Seejärel valis ta väsitusstrateegia, katsudes sellega murda prantslaste moraali ja sundima neid läbirääkimise laua juurde. Tulemuseks oli ohvriterohke Verduni lahing, mille ebaõnnestumine maksis Falkenhaynile tema juhtiva positsiooni. Teda asendasid Ludenforff ja Hindenburg, tema vaenlased kindralstaabis, kellest esimene olevat Falkenhayni alati nimetanud „kurjategijaks“.
Seejärel rakendati teda idafrondi lõunaosas, kus ta edukalt surus maha rumeenlaste vastupanu. Järgmisena kasutati teda Palestiinas. Türklased kaotasid 1917. a märtsis inglastele Osmani impeeriumi kaliifidelinna Bagdadi. Seepärast vajasid nad tungivalt sõjalist abi liitlaselt Saksa keisririigilt. Kindral Erich von Falkenhayn sai kommando saksa¬¬¬-türgi¬ „Heeresgruppe F“ üle. Türklasi esindas Süürias ja Palestiinas Istanbulis resideeriv Jamal Paša, endine kuberner Damaskuses, kus ta oli saanud liignime „the Butcher“. Tema oli üks neist, kelle käsul 1914-1915 hukati poolteist miljonit armeenlastest kristlasi.
Nüüd sai kindralist juutide eestkostja. Temaga ühines ooberst Kress von Kressenstein sakslaste militaarmissioonist. Nad hoiatasid Jamal Pašat, et kui peaks juute ähvardama likvideerimine, siis lõpetavad nad türklastega koos võitlemise. Selle kohta ütles ta novembris 1917, et ainult väheste juutide koostöö inglastega ei saanud mingil määral õigustada kõikide juudi asunduste karistamist. Nii piirdus see ainult Jaffa evakueerimisega.
Detsembris 1917 keeldus Falkenhayn aitamast türklasi Jeruusalemma kaitsmisel, sest ta ei tahtnud osaleda selle püha linna hävitamisel. Linn vallutati Briti kindral Edmund Allenby poolt. Türklaste juht Enver Paša kaotas kannatuse ja 24. veebruaril 1918 Falkenhayn oma komando. Seejärel sai temast Valgevene 10. armee ülem, kellena ta nägi sõja lõppu. Aasta hiljem läks ta erru ja majandas oma mõisat, kirjutas ka mitmed sõjastrateegia-teemalised teosed ja autobiograafia. Tema arvates olid Saksamaa deklaratsioonid sõjas Venemaa ja Prantsusmaaga 1914. a: „põhjendatud, kuid ülekiirustatud ja mittevajalikud“.
Falkenhayni otsustel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Ta mitte ainult ei päästnud juute, vaid ka Jeruusalemma hävingust. Kui kõik juudid oleksid tookord likvideeritud või välja aetud Palestiinast, on kaheldav, kas oleks eksisteerinud kaasaegne Iisraeli riik.
See on ajaloo iroonia, Palestiina juudid võlgnevad ellujäämise Esimese maailmasõja ajal ja Iisraeli riik oma tekke Saksa armee ohvitserile! Seda tunnustavad ka mitmed juudi ajaloolased, lugedes Falkenhayni Jumala tööriistaks. Ega ta ju polnud juutide sõber, jagas kaasaja eelarvamusi, aga ta käitus korraliku sõduri ja inimesena, vastupidiselt neile, kes haarasid ja kuritarvitasid võimu tema kodumaal inimpõlv hiljem. Tema panus oli kaua unustuse hõlmas, avastati alles 1960ndatel aastatel. On ilmekas näide ajaloo inimlikest keerdkäikudest.