Läänemaa Muuseumi Toimetised IX. Toimetaja Ülla Paras. 2005, 119 lk.

Läänemaa Muuseumi teaduslikust tööst annavad pildi ajuti ilmuvad toimetised. Töö on olnud mitmepalgeline ja huviga kaasaelatav, näidates et maapõu pole aarete avastamiseks tühi ega hoidikud sisuta. Läänlaste hulgas on erialalisi tähelepandavaid isikuid, kes on oma tööga jälje jätnud läänlaste kultuurilukku. Raamat mahutab materjale seinast seina.

Ulatuslikku materjali on andnud Mati Mandel kirjutises Suvi 1941 Kirblas, kui Saksa vägede lähenemine seiskus Lõuna-Läänemaal kuuks ajaks, jättes Kirbla valla elanikud punaarmee võimu alla. See põhjustas uue korra kehtestamisel arvukalt ohvreid. Samas on kirjeldatud ka 1941.a küüditamist. Ajaloolane püüab maakoha tähtsust suurendada sealt pärinevate isikute kaalukuse tõttu.

Ajaloolaselt Mati Õunalt on avaldatud „Admiral Hermann von Salza, suurkuju Haapsalust“, kelle isa töötas Haapsalus postkontori ülemana. Salza teenis erinevatel laevadel, ka sõjalaeval Aurora ja suurtükipaadil Bobr, mis sai hiljem Eesti laevastikus nime „Lembit“. Novembris 1939 asus koos ema Sophiega ümber Saksamaale, kus Hitler pakkus talle teenistust kontradmirali auastme kohaselt. 1945. a. vangistasid venelased ta koos emaga ja viidi Moskvasse, kus ta 23. jaan. suri Butovka vanglas.

Lembi Sepp annab tehtud intervjuude alusel pildi kolhoosielust Nõukogude algaastail Noarootsis, mis oli kinnine ühiskond ja kust 2/3 asus sõja lõpul Rootsi. Uute elanike kohta öeldi „sõjapõgenik“, „Venemaa eestlane“ või „rändrahvas“. Kümne aasta jooksul toimus suur muudatus külaühiskonnas, tuli leppida kolhoosnike ühisvara süsteemiga ja muutuva palgaga. Vargused ja puskariajamine olid Venemaa eestlasilt omandatud kombed, mis poolsaarel levima hakkasid.

Kodu-uurija Laine Soosalu on avastanud ühe sajanditaguse kultuuriärksa talupoisi ja tema rahvapärase luuleloomingu. Martna vallas Tuka külas Tabra talus sündinud Priidik Sarapik (1887-1974) koos kahe naaberküla noormehega kirjutasid luuletusi, mis kauni käekirjaga kirjutatud „Lääne laulikusse“ (1910). Raamat oli säilinud kodutalus. Möödunud (2005) suvel avastas selle Priidik Sarapiku tütar Salme Mägi. Luuletused on kerge satiiriga vürtsitatud, nagu „Tore lugu koduväi koha saamisega“: „Ma kosisin talukoha / mis võlast oli prii / ja seitse lüpsilehma, / kolm paari härgasid.“

Priidiku poeg Oskar Sarapik oli kohaliku maakonnalehe kirjasaatja.

Kalev Jaago on tõlkinud ja kommenteerinud Christian Joachim Schmidti sellirännakute päevikut 1756-1764, mille ta leidis 1993. a Henning von Wistinghauseni baltisakslaste seni publitseerimata päevikuist.

14-aastane Christian Joachim Schmidt sõidab Pärnust Lübeckisse. Kulude aruandes on igapäevased kulutused 3 kopikast kuni suurimani - 17 rubla 50 kopikat.

Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumi teadur Merike Koppel tutvustab taasleitud fragmenti; Haapsalu toomkiriku hiliskeskaegsest sisustusest teatakse vähe, praeguseni on Haapsalus säilinud kaks keskaegset altariplaati, mis arvatakse pärinevat toomkirikust. Enne Teist maailmasõda asus Haapsalu ristimiskabelis puuskulptuur, tuntud „Minestunud Maarja“ nime all, mis arvatakse pärinevat Lõuna-Madalmaadelt. 1940. a. läks skulptuurigrupp kaduma ja jõudis 2004. a. kevadtalvel tagasi Haapsallu.

Anton Pärn kirjutab muistseist suitsutubadest Haapsalus A.D. 1250. Autor kirjeldab Haapsalu linna kujunemise käiku, kus oli üheks vanemaks, seni otseselt Eesti külaehitusega seostatud hoonetüübiks nn muistne suitsutare.

Ülle Tamla vaatleb 1940.a. Paimre (Paimvere) külas põllutöödel leitud muinasaegset hõbeaaret. Muuseumile saadetud koopias on märgitud, et Paimrest jõudis uurijaini neli käevõru, üks ristikujuline ripats, kaks ümmargust ripatsit, üks hõbedakang, 145 münti ja 8 mündi osa. Esemete iga väidetakse olevat 12. saj II ja 13. saj I poolest.

Raamatu kaanekaunistuseks on 17. saj luust ehisliist, mis leitud Haapsalu arheoloogilisest kaevamisest. Kõigile artikleile on lisatud ingliskeelne kokkuvõte.

Märkmed: