Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm nentis, et kuigi küüditamine on Eesti ajaloos üks põhjalikumalt läbi uuritud sündmusi, on ka siin veel küllalt valgeid laike. Kõige paremini on ajaloolaste hinnangul tulevaste põlvede tarvis kirja saanud Siberist eluga tagasi tulnud küüditatute lood.
Rahuldavalt on kirja saanud ka meenutused neist, kes repressioonide tagajärjel surma said. Kui ajaloo tarvis on kirja saanud pea kõigi küüditatute nimed, siis siiani teame üsna vähe küüditajate kohta. Rahi-Tamme arvates on aga ajaloolaste seas toimunud põlvkondade vahetus, mis annab võimaluse teemat ka nüüd veidi kiretumalt uurida.
Ajalooprofessor Aadu Must rääkis oma ettekandes, et Venemaal on küüditamise teemalised arhiivid juba avanema hakanud. Samas on palju dokumente tänaseks ka hävitatud. Ajaloolaste arvates on muidugi omaette küsimus selles, kas küüditajate lugude kirjapanemine ja nende nimekirjadega põhjalik tegelemine on tarvilik tegevus või mitte.
Rahi-Tamm ütles, et ajaloo kui terviku seisukohalt oleks tarvis ka teise poole kohta teada rohkem kui täna.
Samas ütlesid mitmed ettekande päeval viibinud represseeritud, et nad arvad teadvat, kes olid kunagi nende küüditamise taga ja sellest teadmisest neile piisab. Rahi-Tamm nentis, see on täna valdavalt levinud, et paljud küüditaud arvavad oma sisetunde järgi, kes küüditajad nimeliselt olid.
Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto arvates peab küüditajatega paljastamisega süstemaatilisemalt tegelema. "Represseerijate pool on jäänud lahti kirjutamata. Nad peaks selle ise lahti kirjutama, aga millegipärast nad vaikivad," lisas Tarto.