Mõne raamatu puhul on alapealkiri informatiivsem ja täpsem kui see, mille all teos trükis ilmub. Nii on lugu ka Tiit Made uue monograafiaga, millest allpool juttu. Esiteks on eksitav, et täpselt sama pealkirja all ilmus möödunud aastal teine teos Anne Velliste sulest, sisaldades artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist. Made teos kuulub poliitilise ajatriloogia sarja teise raamatuna, millest esimene „Ükskord niikuinii“ on juba selle lehe veergudel siinkirjutaja vahendusel kajastamist leidnud.
Kui autori eelmine raamat käsitles peaasjalikult pöördelisi sündmusi, mis viis Nõukogude Liidu lagunemiseni ja tõi eesti rahvale vabaduse, siis käesolev teos haarab märksa laiemalt. Siin on kõigepealt ülevaatlikult ja ulatuslikult käsitletud kahe suurvõimu — Venemaa ja Saksamaa — esile kerkimist, nende maailmavallutuslikke ambitsioone ja selle tagajärgi. Need kaks olid selleks alasiks ja haamriks, mille vahele jäänuna said kannatada paljud väikerahvad, Eesti kaasa arvatud.
Sealt liigub autor edasi Eesti juurde, andes kõigepealt lühiülevaate rahva ajaloost muistsest iseseisvusajast alates ja paljude võõrvõimude alla sattumisest. Täpsemalt on analüüsitud iseseisvuse saavutamist pärast Esimest maailmasõda, riigi arengut läbi rahuaastate, Teise maailmasõjaga kaasunud uusi okupatsioone, taasiseseisvumist ja uusi suundi praeguse ajani välja.
Peaaegu samase põhjalikkusega käsitleb autor Läti ja Leedu saatust ja viimases peatükis Sõltumatute Riikide Ühendust (SRÜ), mille moodustasid rahvad, kes Nõukogude Liidu lagunedes jäid Venemaa mõjusfääri.
Seda raamatut lugedes on oluline silmas pidada, et autor ei ole ajaloolane. Ta on majandusteadlane, ajakirjanik, poliitik ja ajaloohuviline. Ka see raamat on kirjutatud ajaloohuvilistele, eriti sellele generatsioonile praeguses Eesti Vabariigis, kes tahab näha oma rahva saatust läbi aegade sügavamalt kui nõukogude rezhiimi all omandatud teadmised seda võimaldavad. Neile, kes on teadlikud, et autor oli Eesti NSV Ülemnõukogu saadik ja tegutses kunagi selle võimu esindajana Rootsis, lausuksin rahustuseks ennetavalt, et käesolev kirjatükk ei lahka autori isikut, vaid tema ajaloolist uurimust, mis siinkirjutaja tagasihoidliku hinnangu kohaselt on monumentaalne. Loomulikult ei ole ma suuteline kinnitama igat autori väidet või esitatud ajaloolise fakti täpsust, kuid mulle pole ka silma hakanud ühtki olulist vääratust. Teos on kirjutatud kiretu asjalikkusega ja mingit tendentslikkust pole märgata.
Ajaloofaktid. See paljukasutatud sõna viib huvitavaima tähelepaneku juurde, millega autor oma raamatu eessõnas välja tuleb. Ta ütleb, et ajalooteadus on selles mõttes huvitav, et peale konkreetse fakti pole midagi absoluutset kindlat. Ja ka faktid ise on seda enam diskuteeritavad, mida kaugemale ajalukku tagasi minna. Allikmaterjalidega saab manipuleerida ja fakte valikuliselt kasutades on võimalik tõestada mida iganes tõestada tahetakse. Heaks näiteks on Venemaa, kes on maailmasündmusi sobivasse konteksti paigutades andnud toimunule oma näo ja hinnangu. Sellepärast on iga ajalooline uurimus, olgu see kuitahes asjatundlik ja põhjalik, ikkagi subjektiivne. Puhast ajaloolist tõde pole olemas ja seda ei saa kujundada ühe või kahe raamatu põhjal.
Kõige eelnenu põhjal julgen soovitada seda raamatut igaühele, kes on ajaloolise tõe otsingul. Kätte me keegi seda oma täies eheduses ei saa, kuid sellele ligemale jõuame küll. Mida tähelepanelikum lugeja ning mida suurem läbitöötatud materjali hulk, mida omavahel võrrelda ja mille väärtusi vaagida, seda suuremad võimalused on tõde palgest palgesse näha. Isiklikult ootan huviga autori kolmandat teost, mis triloogia lõpetab.