Hääl kodumaalt noomib:
Jätke paguluse arhiivid rahule!
Mõni aeg tagasi toimus kodumaa ajaloolaste hulgas aktsioon – katsuda arhiivid ja arhiivimaterjali pagulusest kodumaale saata. Sellele astusid vastu siinsed ajaloolased ja skribendid, muuhulgas Toomas H. Ilves “Teatajas” 1988.
Nüüd võtab probleemi kohta sõna väljaandes “Kleio 2. Teaduslik-populaarne ajaloo almanahh. Tartu 1989” Peep Pillak, kes muuseas kirjutab:
“Arhiivimaterjalide säilitamistingimused tunduvad Välis-Eesti arhiivides olevat küllaltki head. Vähemalt ei ole allakirjutanu kuulnud selle üle kurtmas ei väliseestlasi ega ka neid väheseid kodueestlasi, kellel on õnnestsunud neid arhiive külastada…”
“Eestis nagu terves NSV Liidus allus arhiivisüsteem kuni 1960. a. Siseministee-riumile. Tänapäevani ei ole suudetud yle saada selle perioodi hädadest: mõttetu salastamine ja erifondid, “valitud” kaader, kel pole arhiivindusest aimugi, jäik tsentraalne allumine Moskvas asuvale keskasutusele, eraldatus välismaailmast jne.”
Asjatundmatuse, rumaluse ja hoolimatu suhtumise tõttu eesti kultuurivaramusse on hävinud (või sihilikult hävitatud) hulgaliselt väärtuslikke arhiivmaterjale.”
Välismaalt tuleb Eesti arhiivi eesti keeles saadud kirjale anda venekeelne vastus läbi Moskva. Ka meie arhiivides saksakeelse materjali põhjal koostatud vastus, mis läheb Saksamaale, peab olema venekeelne.”
“Riik, mille territooriumil on tekkinud ja asuvad ajaloo- ja kultuuriväärtused, nende hulgas ka arhiivimaterjalid omab vastavalt seadlusandlusele neile teatavaid õigusi.”
“1939.-41. a. pidid Eestist opteerunud baltisakslased loobuma seni nende eravalduses olnud perekonna- ja suguvõsaarhiividest, kuna neid peeti eesti ajaloo seisukohast väärtuslikuks… Samamoodi ei saa vaadata Eesti ja väliseestlaste vahelisi arhiivisuhteid ainult kahepoolsetena, vaid tuleb arvestada ka väliseestlaste asukohamaade seadustega.
“Peaks olema ilmselge, et kuni eksisteerib veel eesti pagulaskond ja selle tekkimise põhjused, on mõeldamatu kõikide nende arhiivide toomine Eestisse. Taktitu on isegi sellise küsimuse püstitamine.”
Vaatekoht, millega täiesti saab nõustuda.